Jessikka Aro

Jessikka Aro (sündinud 1980) on Soome avaliku ringhäälingu Yle ajakirjanik, kes on tuntud eelkõige Venemaa trollifarmide uurijana. Tema raamat "Putini trollid: tõsilood Vene infosõja rindelt" ilmus eesti keeles 2020 hilissügisel.

Jessikka Aro (2017).

"Putini trollid"

Jessikka Aro, "Putini trollid: tõsilood Vene infosõja rindelt". Anonüümne tõlge. Tallinn: Rahva Raamat, 2020.

• Mulle oli koolis õpetatud, et Soome on maailma üks turvalisemaid ja stabiilsemaid riike. Ent mind, Yleisradio tavalist ajakirjanikku, oli ameti pärast jäetud ilma segamatult elamise õigusest. Äramineku ajaks oli mind kahe ja poole aasta jooksul ameti tõttu pommitatud ähvarduste ja sopaartiklitega. Netilehtede võltsuudiste ajupesu pööras minu vastu isegi vanu sõpru. (lk 11)
• Ajalooliselt on olnud üks kõige tõhusamaid sõjapropaganda vahendeid vaenlaste dehumaniseerimine, esitamine koletislike ebainimestena. Kui vaenlast kujutatakse mustades toonides, siis on sõda tema vastu õigustatud ja sõdurid motiveeritud võitlema näiliselt seadusliku asja nimel. Aju-uuringud näitavad, et dehumaniseerimine on tõhus: inimese aju on aldis eristama ja diskrimineerima. (lk 12)
• Uuringud on näidanud sedagi, et mida rohkem propaganda teatud rühma dehumaniseerib, seda rohkem on loota tuge vihameelsele poliitikale või sõjalisele konfliktile. Ebainimlikustamine tekitab ka vastumeelsust pakkuda ohverrühma esindajatele abi ning võib viia isegi piinamise toetamisele. Ajaloos on dehumaniseerimine viinud massimõrvadeni ja inimsusevastaste kuritegudeni. (lk 13)
• Sotsiaalmeedia on mõjutamisoperatsioonideks väga viljakas koht. Uuringud on näidanud, et inimesed ei suhtu sotsiaalmeediast saadud teabesse eriti kriitiliselt. Osavalt koostatud sotsiaalmeediasisu on erutav, tekitab emotsioone ja sõltuvust ning on seetõttu psühholoogiliste operatsioonide täiuslik vahend. Samuti sobivad paljud sotsiaalmeedia teenuste võimalused propaganda rahvusvahelisteks operatsioonideks. Iga kasutaja, ka isik, kes näiliselt ei ole Kremliga seotud, võib odavalt luua Facebooki või Twitterisse oma isikliku robotvõrgustiku või üksikute ahistavate kontode farmi. Vene poliittehnoloogide käes tunduvad Facebook ja Twitter olevat psühholoogilised massihävitusrelvad. (lk 15)
• Kui jälgisin trolliarmee ja mitme asjaomase sotsiaalmeedia kogukonna tegevust, mõistsin, et Kremli võltsinfo üks haavatavaid sihtrühmi olid inimesed, kes töötuna või mõnel muul põhjusel veedavad sotsiaalmeedias palju aega. Sotsiaalmeedia soovitus-algoritmide tõttu pakub ühes vihakogukonnas olemine lõputuid võimalusi liituda teiste samasugustega. Facebooki võltsmullis on radikaliseerumine iga kasutaja jaoks ühe kliki kaugusel. Ja nii kaua, kuni kasutaja ise alistub vihaõhutajate ettepanekutele ning sisule, peetakse teda kasulikuks ja hoitakse rühmas. (lk 55)
• Digikanalites levitatav võltsteave on odav ja ohtlik relv. Ohutsoonis ja propaganda abil kergesti äraostetavad on eelkõige inimesed, kes tunnevad, et ühiskond on neid petnud. Neile pakuvad neti vihakogukonnad ruumi, kus nad saavad ennast ja oma kibestumist pidurdamatult välja elada. Asjatundjad koguvad pettunud inimesed sotsiaalmeedias kokku ja pakuvad nende frustratsioonile tuge. (lk 92)
• Mõned kõige jõhkramatest Vene-meelsetest ja paremäärmuslikest YouTube'i-kanalitest on seotud rahaga - nende tootjad teenivad sisuga. Teistes maksavad reklaamiraha USA firmad. Facebook teenib ekstremistide ja trollide pealt, müües neile reklaami ja nähtavust. Seepärast on lihtne järeldada, et sotsiaalmeedia ettevõtted, Google kaasa arvatud, võimaldavad propagandistide ja trollide tegevust ning on valmis vaatama reklaamiraha päritolule läbi sõrmede. (lk 93)
• "Mäda heeringas" tähendab paha haisu hõõrumist sihtmärgi riietesse. Tehnika seisneb skandaalsete ja valeväidete levitamises. Neid üritatakse sokutada võimalikult ulatuslikku avalikku arutellu. Kui tehnika õnnestub, siis korrutatakse süüdistatava nime ja tema seotust skandaaliga nii kaua, kuni objekti nimi on määritud ja see hakkab haisema.

Hästi töötab ka tehnika, mille nimetus on "suur vale". Idee on mõelda välja nii hiiglaslik vale, et see tundub võimatu. Vale on nii suur, et tekitab sihtrühmas emotsionaalse trauma. See mõjutab sihtrühma suhtumist sopaloopimise objekti tulevikus./---/

Üks propaganda kuldreegleid on "40 : 60", mis on Natsi-Saksamaa propagandaministri Joseph Goebbelsi leiutis. Avalikkuse usaldus võidetakse, kui 60 protsenti teabest vastab vaenlase huvidele või tugineb faktidele. Siis kasutatakse võidetud usaldust ja sepitsetakse ülejäänud 40 protsenti täielikku valet. (lk 154)

• Nõupidamistele järgnenud pressikonverentsil luges Putin ette pressiteate. Selle alus oli ilmselt ametnike kirjutatud tekst, aga Putin oli peaaegu iga selle lõiku ise käsitsi parandanud ja täiendanud. Kui keegi arvab, et Putinit juhib masinavärk, siis see juhtum tõestab vastupidist. Putin sõnastab ise põhisõnumi, mis saadetakse Venemaalt maailma. (lk 156)
• Uusnatsid näevad Putinit just sellisena nagu Kremli propagandamasinavärk teda esitleb: meisterlik judoka, musklis kalamees, lahingulendur ja sõjapealik, kes seisab "terve natsionalismi" eest, hävitades islamiterroriste kõigepealt Tšetšeenias ja siis Süürias. Paremäärmuslaste aruteludes ei ole kuriteod inimõiguste ja võimalikud sõjakuriteod tsiviilelanike vastu eriti tähtis kõneaine. (lk 211)
• Väljamõeldud nimede taha peitunud helistajate ülesanne oli provotseerida telefonis oma objekti, näiteks sõimates, süüdistades teda valetamises, võltsuudiste levitamises ja välismaalaste kuritegude varjamises. Kõned lindistati. Pärast seda pidid ahistushelistajad lindistuse redigeerima ja algse sisu loominguliselt ümber kujundama nii, et adressaat tunduks võimalikult tobe. Siis tuli laadida video YouTube'i ja jagada Facebookis. Kui video levis sotsiaalmeedias ja sellel oli YouTube'is piisavalt vaatajaid, teenis helistaja umbes sada eurot.

GS-i [Granskning Sverige (GS) ehk Uuriv Rootsi] esindajad nimetavad projekti kodanikuajakirjanduseks. Tegelikult aga levitavad nad uusnatsismi ja ässitavad mõõdukalt meelestatud inimesi. (lk 213)

• Paljud lääne inimesed satuvad Vene infosõja masinavärki ootamatult ja neil puudub varasem kogemus, turvakoolitus ning oskus oma mainet kaitsta. (lk 218)
• Vene meedia ja sopablogiajakirjanikud on otsingumootorite optimeerimises sageli paremad kui lääne meediaväljaanded. (lk 218)
• Üks kanal, millest olin kirjutanud kui Venemaa propaganda levitajast ja anonüümsete libaprofiilide mürgeldamiskohast, on soomekeelne valeuudiste portaal MV-Lehti. See ilmus veebi 2014. aastal ei kuskilt ja algne nimi oli paljulubav Mitä Vittua??!! Veebilehel avaldati uudiste vormis ehk pealkirja, fotode ja fotoallkirjadega varustatud amatöörlikke, vulgaarseid ja skandaalseid kirjutisi, millest suurem osa olid anonüümsed. /---/

Tundsin lehe vastu huvi, sest see tõlkis Vene propagandavõrgustiku RT lugusid soome keelde. Veebilehe MV ärritatud toon tuletas mulle meelde Vene anonüümseid trollilehti. See kasutas juba siis ja kasutab siiani Vene propaganda kuldreeglit: 40% valet ja 60% tõde.

Lugude alla oli MV pannud Facebooki kommentaariumi. See andis igale inimesele, kellel oli Facebookis konto, või trollifarmi moderaatorile võimaluse kirjutada iga artikli alla oma arvamuse. Pakutud võimalust kasutati aktiivselt: kommentaariumid täitusid libainimestest, kes õhutasid rassistlikku vihakõnet, pakkusid Putinit lahenduseks lääneriikide kõigile probleemidele, levitasid vandenõuteooriaid ja oma vaimse tervise ägedaid probleeme. Loendasin mõnikord sadakond sellist libaprofiili, kes kirjutasid välkkiirelt agressiivse kommentaari MV artiklile. (lk 226)

• Lugusid lõputult korrates ja uusi juba olemasolevatega sidudes manipuleeriti minu nime otsingutulemusi Google'is. Kuigi olin kirjutanud suurte meediakanalite veebilehtedele sadu artikleid, domineerisid otsingusõna "Jessika Aro" tulemustes minu kohta kirjutatud sopalood. Minu auhinnatud trolliartiklid - nagu ka kõik teised 15 aastaga kirjutatud artiklid ja teiste ajakirjanike lood minu trolliuuringu kohta - kadusid kaugele otsingutulemuste tahaotsa. Paljud minu nime guugeldanud inimesed pidid sumpama läbi mitme lehekülje MV-lugude, enne kui jõudsid auhinnatud uuringuni. (lk 260)
• Nagu teisedki venekeelsed valeinfo- ja trollisaidid teab RT, kuidas ahvatleda sotsiaalmeedia vaatajaid: seksiga, vägivallaga, nunnude loomavideotega, hirmuga, vihaga ja muu sisuga, mis rõhub tunnetele. Apoliitilised veebis viiruslikult levivad hitid on ligimeelitamiseks, nendega tiritakse pahaaimamatu publik vaatama poliitilisi videoid. (lk 322)
• RT ja Ruptly sisud MV-Lehtis käsitlevad soome keeles teemasid, mis peegeldavad Kremli poliitilisi huve. Euroopat näidatakse allakäinud, kuritegeliku ja ebastabiilse koldena, kus rahulolematu rahvas korraldab pidevalt meeleavaldusi. Lääne ebastabiilsuse üks põhjusi peale korrumpeerunud juhtide on pagulased ja üldse kõik "välismaalase välimusega" inimesed. Venemaa enda probleemidest ei räägita sõnagi. (lk 346)
• Kremli infosõjateater töötab niisiis pausideta ja MV mõjutab soome vaatajate mõtteid, hoiakuid ning väga tõenäoliselt ka käitumist, sealjuures valimiskastide juures. (lk 347)
• Otsingusõnade kasutamistrende uuriv Google Trends omakorda näitab, et samad inimesed, kes kasutavad otsingusõna MV, otsivad ka põlissoomlaste parteilehte, erakonna Suomen Kansa Ensin aktivisti Marco de Witi lehte Laiton ja PT-meediat, mis on samuti üks ajakirjanduse häid tavasid mitte järgiv ja võltsuudistele profileerunud veebileht. (lk 350)
• Minu maine rikkumine on üks probleem. Teine on see, et MV söödab aastast-aastasse soomlastele ja eriti põlissoomlaste toetajatele Kremli toodetud rassistlikke sõnumeid, mis agiteerivad vähemusrühmi diskrimineerima. Samuti levitatakse ideed, et Venemaa infosõda ei eksisteeri. (lk 351)
• Soomes on murettekitavalt palju ajupestud inimesi, kes usuvad, et teiste alandamine MV lugude alusel ja nende jälgimine veebis on "normaalne sõnavabaduse kasutamine". Nad tekitasid hirmu ja enesetsensuuri mitte ainult minus. (lk 364)