Hõbevalge

"Hõbevalge: Reisikiri tuulest ja muinasluulest" on Eesti kirjaniku ja poliitiku Lennart Meri raamat, mis ilmus esimest korda 1976. aastal. Tsitaadid esmaväljaandest.

• ... kõigist loodusjõududest on meri kõige võimsam, aga ka inimlähedasem. Viie tuhande aasta eest jõudsime tema äärde, lükkasime kõrvale metsa rohelise eesriide ja tardusime paigale. Siin me nüüd oleme ja kõik me kanname endas mere märke. (lk 9)
• Maailmas on vähe rahvaid, kes nii pikka aega on olnud paiksed, ühele asualale truud. Tunneme nimepidi oma allikasilmi ja suuremaid puid, jõekäärusid ja moreeninõlvu, mida nõudlikult mägedeks nimetame, ja igaühe juurde on meil mõni pärimus. Maa kõneleb meiega meie keeles, kuid muidugi ei ole see metsade ega vete hääl, mida kuuleme, vaid kümnete põlvkondade sosin, nende tööde ja rõõmude, vaevade ja heitluste, tõdede ja vastutõdede kauge kaja. Nii vanal rahval tekib varem või hiljem nostalgiline soov kokku sõlmida katkenud seosed, üritada kahekõnet seal, kus nooremad oskaksid ainult monoloogi nõuda, ja nii oleme kokku kandnud õige suure rahvaluulekogu, vist suurima, kui mõõta rahvaarvu suhtes. (lk 9)
• Eestlase karakter olla su­lam indo-euroopa dünaamikast ja uurali staatikast, mistõttu ühe uurija arvates oleme alati "natuke rahu­tud" ja isegi oma unelemistes "ärkvelt sillerdavad". (lk 10)
• Kui aastaid tagasi püüdsin esimest korda sõita haabjal üle kauni ja kiirevoolulise Nüüna jõe, olin järgmisel hetkel jõe põhjas ja mäletan siiamaani kivide vahel lehvivaid veekasvusid, salapäraseid ja rohekaid, ning hõbedast jõepeeglit pea kohal. Handid naljatlevad, et haabjas sõitja peab keelt hoidma tingimata kesk suud. (lk 11)
• Vitamiinideta ei ole elu, kunstita ei ole inimest. (lk 14)
• Sõnad on omaette väikesed maailmad, milles elab edasi muistsete põlvede ajalugu. Igapäevases elus enamasti ei märkagi, kui põnevat aaret me keele peal veeretame ja ükskõikselt tuulde pillame. (lk 17)
• Mõistan biolooge, kes ei salli sõnaühendust valaskala põhjusel, et vaal ei ole kala, vaid imetaja. Kuid siin on meil tegemist kauni lingvistilise monumendiga, mille mõtteline tagamaa ulatub nii kaugesse minevikku, et seda lammutada või moderniseerida oleks barbaarne. Kultuur on kõike muud kui steriilne otstarbekus. Jäägu valaskala ja meenutagu ta merenduse algusaegu! (lk 20)
• Pythease informatsioonist kumab läbi hämmeldus, Põhjala suurejooneliste loodusnähtuste sügav tunnetamine. Kreeklastele nii tavalised mereretked Vahemerest Musta merre ei muutnud tähtede asendit taevas, päikese kulgu ega päeva pikkust. Pythease reis lõunast põhja purustas tema staatilise maailmapildi. Loodus oli karm ja võõras, veelgi võõramaks osutus Põhjala taevalaotus. Valged ööd?! See oli vapustav avastus. Nimetagem seda Koidu-Hämariku fenomeniks. (lk 42)
• Vanimad kalendrikatsed, nagu nüüd teame, ulatuvad 35 aastatuhande taha. Nii pikk aeg ei ole enam poeetiliselt tunnetatav. Võiksime seda väljendada steriilse vormeliga 1,07×10¹² sec. See ei ole isegi tühi tuul, vaid nähtamatu salakirjaga täidetud leht valget paberit, mille peale võiks kirjutada soneti ekstaasist või heinamaarjapäevast. (lk 57)
• Ennist rääkisime jõuludest kui hirmupäevadest. Perekond kogunes ümber kustuva ja vaevaliselt taassündiva päikese, mille sümboliks oli öö läbi valvatav tuli. Talvise pööripäeva — kustuva päikese — tavandid seostuvad kõige otsesemalt seaga, seostuvad seejuures hulganisti ja tähendusrikkalt. Siga oli mõistagi tähtis koduloom, kuid kombestik, folkloor ja keel tõstavad ta muude koduloomade hulgast järsult esile ning reedavad tema sootuks erandlikku osa muinasuskumustes. Seda on varemgi märgatud ja püütud mitmeti seletada. Siga õpetanud inimese maad kündma. (lk 62)
• Seitse korda mõõda, siis lõika otse.

Eks kehti see matkatarkus ka reisikirja suhtes, reisikirja suhtes eriti? (lk 96)