ProosaRedigeeri

  • Georg küürutas madalamale, olgugi et maa jalge all vajus. Võis juhtuda, et ta vajub sohu, enne kui tohib lahkuda sellelt kohalt. Kuivanud oksad torkisid ta sõrmi, mis olid muutunud veretuks, niiskeks ning jääkülmaks. Talle näis, nagu vajuks ta üha kiiremini ning sügavamale, talle tundus, et soo oleks pidanud ta juba ammugi neelama. Kuigi ta oli põgenenud, et pääseda kindlast surmast — ei ole kahtlust, et nad oleksid lähemail päevil hukanud nii tema kui ta kuus kaaslast, — paistis talle surm soos üsna lihtne ja üldse mitte kohutav, nagu oleks see teistsugune surm kui see, mille eest ta põgenes. See oleks surm tihnikus, täiesti vabana, mitte surm inimkäe läbi. (lk 14)