Honoré Daumier (1808–1879), "Prokurör", s.d.

Proosa

muuda
  • "Ei, ta ei ole nendega heal jalal," mõtles Tšitšikov endamisi. "Teen õige juttu politseiülemast: see paistab tema sõber olevat."
"Muide, mis minusse puutub," ütles ta, "minule, õigust öelda, meeldib kõige rohkem politseiülem. Tal on mingi, kuidas öelda, otsekohene, avameelne iseloom ja näostki paistab tal midagi lihtsameelset."
"Kelm!" lausus Sobakevitš väga külmavereliselt. "Müüb teid maha, tüssab teid, ja pärast seda veel lõunatabki teiega! Mina tunnen neid kõiki; kõik nad on kelmid, kogu linn on seal säärane: kelm istub kelmi kukil ja sunnib kelmiga tagant. Kõik on juudad. Üksainus korralik inimene seal ongi: prokurör; ja seegi on, tõtt öelda, siga."

Luule

muuda

Nädalaid ja kuid sa viskled puuris.
Politsei ja prokurör on uurind:
Millal! Kuidas! Miks?
Aga vaevalt keegi aimab tõika,
et kas tükkideks sind katki lõika
— endalegi oled x.

  • Paul Viiding, "*Nädalaid ja kuid sa viskled puuris...", rmt: koguteos "Arbujad", 1938, lk 266