• [Matemaatikaõpetaja Molotov saksa õpilasele Unterile:] Ah teie, põrsas, käisite minu peale direktorile kaebamas, mina olevat teid sõimanud. Mina teid, ritsikat, sõimanud? Teate teie, alasipakk, mis on vene keeles sõim? Olete teie, molkus, kunagi kuulnud, kui venelased sõimlevad? Kui venelane kedagi sõimab, siis langevad sel juuksed peast ja kogu keha kaotab karvad, nagu poleks inimene veel sündinudki. Nõnda sõimab venelane, kui ta on sotsialist. Aga teil, pehkinud pudrutambil, on, jumal tänatud, kõik karvad alles, mis tõendab, et ma teid, oina äbarikku, pole mõelnudki sõimata. Paar seltsimehelikku grammatilist oskussõna, see on kõik. Seda taipas härra Mauruski oma idiootilise moluga. Aga nagu soovite, härra Ober, lontrustega võime ka lontruste keelt kõnelda. Mul ükskõik.
  • Käib pidev räuskamine ja sõim. /---/ Pole enam mõtet arutada, kes alustas või kes ikkagi pakub räigemat teksti. Olemuslik on see, kes määrab valitseva keele. Ja siin ei ole keskne veelahe konservatiivide ja liberaalide, rahvuslaste ja globalistide vahel. Keskne on piir keeleliste radikaalide ja keeleliste normaalide vahel.


Aguli alt Emajõgi
laisalt lookleb Peipsi poole,
käärudesse laia luha
turbakaldast läbi uhab.
Vahelt palgiparve mõne
nagu ürgsed kilpkonnloomad
lodjad liivale on roomand.
Küljed, põhjad pigi-nõgi-
mustad. Laia vene kõne
sõbralikku sõimu kuuled.

  • August Alle, "Agul II", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 68-71