Püssirohutünn

Püssirohutünn on tünn suurema koguse püssirohu hoiustamiseks ja transpordiks.

Jacobus Schoemaker Doyer, "Jan van Speijk kaalub, kas süüdata püssirohi" (1834). Laevakapten Jan Carel Josephus van Speyk sai Hollandi rahvuskangelaseks, kui Belgia revolutsiooni ajal 1831. aastal keeldus belglastele alistumast ning selle asemel süütas püssirohutünni, lastes laeva õhku koos omade ja vaenlastega. Belglastel on selle kangelase kohta oma arvamus.

Proosa

• N. N. riigis peab valitseja sõja ajal koos oma nõunikega kogu sõja vältel püssirohutünni otsas magama, ja nimelt eraldi lossitoas, kuhu igaüks vabalt sisse võib vaadata, et näha ikka öölampi põlemas. Tünn pole üksnes rahvasaadikute pitsatitega kinni pitseeritud, vaid ka rihmadega põranda külge kinnitatud, ja rihmad on omakorda pitseri all. Pitsereid kontrollitakse igal õhtul ja hommikul. Räägitakse, et sellest ajast peale on sõjad sealkandis hoopis lakanud.
  • Georg Christoph Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, Loomingu Raamatukogu 28/1972, lk 27

Luule

Purjus prohvet ent rabamas polkat
punasel pulbritünnil,
et lendaksid pilpaiks kõik pehkinud kolkad
uute maailmade sünnil.

• Heiti Talvik, "Surmatants" kogus "Kohtupäev" (1937)

Peas üks kinnismõte ringi keris:
"Nuga suudleb soe ja hele veri."
Ja see sündis nii.
Taevas selge piksepilvi mattus,
säde püssirohutündri sattus.
                 Lii!

• Paul Viiding, "Surmaratsur", rmt: koguteos "Arbujad", 1938, lk 265

Ülemvõimu verejanu; sihilik
tõeväänamine.
Mustad maskid;
püssirohutünn.
Alalhoidlik agu
on kadunud.
Mooramaamees
tõmbab kiirustades
sigaretti.

• Mats Traat, "Kindlustunne" kogus "Vastuseta" (1991), lk 88