Kroonlühter

Frederick Vezin. Ballil (1925)

ProosaRedigeeri

  • "Ja lõpuks lendas veel lühter mulle otse lagipähe ja purunes tuhandeks tükiks, ha-ha-haa!"
"Otse pähe?" naeris dArtagnan, hoides kõhtu kinni.
"Täitsa otse!"
"See lõi ju teil pea lõhki?"
"Ei, otse vastupidi, ma ju ütlesin, et lühter läks puruks. See oli klaasist."
"Ah, või lühter oli klaasist?"
"Veneetsia klaasist. See oli haruldus, mu armas, teist säärast ei ole, see kaalus kakssada naela."
"Ja langes teile pähe?"
" Ot... se... pä... he...! Kujutage ette, üleni kullatud, altpoolt inkrusteeritud kristallkuul. Kui lühter on süüdatud, põlevad ülal aromaatsed õlid, lühtril on leekiheitvad harud."
"Kujutan küll. Aga ega lühter ei põlenud?"
"Õnneks ei, muidu oleksin läinud põlema."
"Lühter lõi teid siis lihtsalt laperguseks?"
"Ei."
"Kuidas ei?"
"Ei. Lühter prantsatas vastu pealuud. Paistab, et meie peanuppu katab põrgulikult kõva kooruke."
"Kes seda ütles, Porthos?"
"Arst. Midagi kuplitaolist, mis kannataks välja isegi Pariisi Jumalaema kiriku."
"Tühi jutt!"
"Ja-jaa! Ilmselt on meie pealuu nii ehitatud."
"Rääkige 'enda eest, kulla sõber, pealuu on nii ehitatud teil, aga mitte teistel inimestel."


  • "Ma kingin kirikule kroonlühtri, kui ma pääsen," hüiab Rein.
Oh Jumal, Jumal!
Jaak ei vasta midagi, aga ta lubab oma südames iial enam enese naist peksta, kui Jumal teda veel päästab, iial lina leisikasse vett raputada, et kaupmeest petta, iial naabri heinamaal ööse hobust sööta, iial kirikus jutluse ajal tukkuda, iial magaski teradesse haganaid panna - ei midagi, ei millalgi midagi niisugust enam.

/---/ "Aa, kurat, maa!" hõikab Rein, põlvini vee sees, kuhu ta jää tüki päält kukkunud - "Jaak, maa, kurat, jalad on juba põhjas!" ---

"Lühter on lühter," mõtleb Rein ja kingib kroon lühtri asemel veikese küünlajala.

LuuleRedigeeri

Jah, siga on vaagnalt tõusnud.
Maha raputand pruuni rasva.
Ta laua on laastata jõudnud.
Ta paisub, kroonlühtrini kasvab.