Don Juan

Luule

Kui don Juan kord viimaks laskus allmaa veele
ja viskas Charonile krossi üle õla,
üks sünge sant, kel uhke pilk, viis paadi teele
ning surus kättemaksulisse pihku mõla.
...
Siin karske, kõhn Elvira leinalooris püsis
ja mehe ligidal, kel võõras olnud truudus,
veel viimast pehmet naeratust ta sellelt küsis
kui esimese armu ajal. Kuid see puudus.

Siis kivist kuju sirgelt paadipäras seisis
ja juhtis tüüri mustendavaist laineist läbi.
Kuid sangar ise rahulik, ei vaata teisi,
vaid ainult kiiluvett. Ei kahetsust, ei häbi.

• Charles Baudelaire, "Don Juan põrgus", tlk Johannes Semper, rmt: "Kurja lilled", 1967, lk 20