Päikesetõus

Luule

Koit mul' rinda raius
õhetava haava.
Üle laante laius
vere aurav laava.

Heiti Talvik, "Hommik" kogus "Kohtupäev" (1937)

Soove habras-roosa koit
päeva julmal tuliriidal
põles halliks tuhaks maani.

Marie Under, "Soove koit", rmt: "Uneretk", 1968, lk 31

Kes oskaks maalida päeva algust?
Vanamees öö istub veel kustuva tuleaseme juures
ja segab mõtlikult tähtede luitunud süsi.

Ärkab tuul,
see vägev sepp.
Seob ette põlle,
tõstab merest hõõguva päikeseketta
sinisele taeva-alasile.
Vaadake, kuidas ta hiigelhaamriga lajatas!
Sädemete vilkad poisikesed
hüppavad merre, kuuselatva,
keerlevad kastepiiskade karussellil.
Tore on!

Helgi Muller, "Kes oskaks maalida...", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 16

igal koidikul
vastu valgust
lõikab keegi
skalpelliga
rabasid lahti

Jim Ollinovski, "*igal koidikul...", rmt: "Armastus esimesest aeroplaanist", lk 88

Draama

JULIA: Kas lähed juba? Päev on ju veel kaugel.
See oli ööbik, aga mitte lõoke,
kes hõikas, kohutades sinu kuulmeid.
Ta laulab öösi seal granaadipuul.
Mu armsam, usu mind, see oli ööbik.
ROMEO: See oli lõoke, koidu kuulutaja,
ning mitte ööbik. Näe, mu arm, kuis lahku
viib idas pilvi puhte kade viir.
Öö küünlad kustuvad, ja reibas päev
mäeharjul udus seisab varvukil...
Nüüd lähen - siis ma elan; jään - siis suren.
JULIA: See helk ei ole päeva helk, ma tean,
vaid meteoor, mis tekkis päikse leitsest,
et oleks sulle tunglakandjaks öös
ja teed sul Mantuasse valgustaks.
Seepärast jää, veel pole minna aeg.
...
Nüüd mine! Valgeks, valgeks läheb õu!
ROMEO: Ah, valgeks! Süngeks, süngeks muutub põu!

William Shakespeare, "Romeo ja Julia", III vaatus, V stseen, tlk Georg Meri, rmt: "Kogutud teosed", 2014, lk 1090