Sangal koorub möödunud maru keerisest ellujääja-süütunne - selgesti sõnastatud, kuid eneselegi siiski irratsionaalsena tunduv. Semperi puhul hakkab koitma pigem mõningane tagantjäreletarkus ja kõhe aimdus, et paljud varasemad arusaamad võivad olla olnud ohtlikult ekslikud ning veel edaspidigi kätte maksta. Mõlemad kogemused on traagilised. Kui palju kellegi traagikale kaasa tunda või kelle puhul on paslik kahjurõõmu tunda, millised kogemused liigitada õiglasteks ja millised ebaõiglasteks - need kategooriad jätan ma kõrvale, sest nende avalikuks käsitlemiseks peab olema tõsimeelset usku, et ollakse neis pädev ning et üldiselt on maailm ehitatud nõnda, et olukorra mõistmine, otsuste langetamine ja tuleviku kavandamine on keeruline ainult tänapäeval, ent minevikus elanud inimeste jaoks oli elu lihtne ja valikud selged. Nii Sang kui ka Semper nendivad oma luules, et ei olnud. (lk 63-64)
Katre Talviste, "Laulmine iseendast on ju kena küll, aga muidu ma eriti ei soovitaks", rmt: "Laulmine iseendast ja teistest: Mõtteid tõlkivatest luuletajatest", 2013
