Tunnus

Proosa

• Iga hea raamatu kindel tunnus on see, et ta meeldib seda rohkem, mida vanemaks saab inimene.
  • Georg Lichtenberg, Sudelbücher, Heft E (196)

• Sabaliputamine on nii inimese kui kala juures alaväärtuslikkuse tunnus.
  • Herman Melville, "Moby Dick", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, Tallinn: Eesti Raamat 1974, "Varamu" sari, lk 409

• Esimesed kevadetunnused, mida aednik taga ajab, on hoopis usaldusväärsemad. Need on:

1) krookused, mis pistavad nina rohu seest, välja nagu haljendavad potsakad käbikesed; ühel ilusal päeval avaneb säärane käbike (selle juures pole veel keegi olnud) ja muutub imekaunite roheliste lehekeste pusaks; see ongi esimene kevadetunnus.

• Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 21

• Oma erinev keel on päämine tunnus, mis rahvused eraldab yksteisest. Aga keele väärtus tõstab ka rahvuse väärtust. Kui keel on väärtuslik, siis on ka rahvus väärtuslikum. See-pärast peaks iga rahvus pyydma oma keelt võimalikult väärtuslikuks arendada.

Milles seisneb keele väärtus?

Esiteks ta peab olema võimalikult rikas, seega võimeline olema peenejooneliselt väljendama rahvuse liikmete mõtteid ja arvamisi paljudel aladel.

Rahvuse keel peab olema ka meeldiv — kaunis ning suursugune, nii et ta meeldib oma rahvuse inimestele ja seega tõstab rahvustunnet ning tahtmist oma rahvust säilitada.

• Johannes Aavik, "Eesti kirjakeele uusmoodustused", Keel ja Kirjandus, 12/1970

• Mida loom tundis enne surma, kas ta üldse tundis? Ette ta seda ei teadnud, ei osanud teadlikult karta. Aga siiski põikles selle eest kõrvale nii kaua kui sai, tema vaist pages surma eest lõpuni. Loom ei otsinud kunagi ise oma otsa, kuigi ta elu võis olla üksainus kannatus. Aga inimene otsis, mõnikord — kas enesehävitamistung oli siis kõrge vaimse taseme tunnus, sest loomal seda ei olnud?
  • Eeva Tikka, "Tundruhunt", tlk Luule Sirp, 1981, lk 20-21

• Eesti ajaloo kogemus vajab ka küüditajate ja kvislingite elulugusid – mitte kättemaksuks, vaid mõistmiseks. Võitja tunnus on suuremeelsus.
  • Lennart Meri, "Inimene ongi ajalugu". Eessõna kogumikule "Eesti rahva elulood", I. Tallinn, 2000

• Minu arust, kui üldse rääkida eesti kirjanduselus või kultuuris mingist luuletajaimidžist, siis on luuletajaimidži kandjaks... ma ei mäleta, milline Jüri Kaldmaa praegu välja näeb, aga kindlasti aastatetagune Kaldmaa, või Marko Kompus sellisena, nagu ma teda viimati nägin. Prillid võiksid luuletajal olla, juuksed keskmisest pikemad, soovitavalt kampsun ja kaelarätt. Suur kole puust asi nööriga kaelas mõjub siinmail ka nagu luuletaja tunnus.
  • fs, "Masin ja madu". Intervjuu Sven Vabarile, Looming nr 9/2002, lk 1405

• Kätega vehkimine on küll koorijuhi tunnus, kuid see pole ainus tee.
  • Tõnu Kaljuste, intervjuu: Marge-Ly Rookäär, "Tõnu Kaljuste: kätega vehkimine on küll koorijuhi tunnus, kuid see pole ainus tee" ERR, 25.01.2020

• Küllap on see autori geniaalsuse tunnus, et veel aastakümneid hiljem pärast esimest lugemist võib oma lemmikute saatuse üle pead murda.
  • Vilja Kiisler, "Vähem on vahel rohkem", Vikerkaar 4/2021 (Arvustus: Aino Pervik. "Miniatuurid mälupõhjast". Tallinn: Salv, 2020.)

• Aga kui füüsiline jõud on mehelikkuse tunnus, siis on planeedi kõige mehelikum olevus emane sinivaal, fakt.
  • Jüri Kolk, Utoopiasari. "Emane sinivaal". Feministeerium, 16. juuni 2020

• Teater on omapärane nähtus. Tavamõistes mängitakse ühe lavastuse etendusi korduvalt, samas on see ülekirjutamine, sama asi on laiali laotunud, pole enam see üks ajahetk. Tegijate jaoks on lavastus etenduste seeria, suur ajaakende rida, pealtnäha sarnaste tunnustega elemendid. Teatriime loomulikult sünnib ühel hetkel ühes kohas, aga ka argikeskkond pakub teistmoodi kordumatuse teadvustamise hetki. Olen teinud sündmusi, mis toimuvad ainult ühe korra – nimetan seda polügoonteatriks. Teatraalses keskkonnas iga etendus muutub, aga siin ainult ühekordne sündmus ja ajaline element on rohkemgi tunda.
  • Erki Kasemets, intervjuu: Peep Ehasalu, "Kunstnik Erki Kasemets: üksiku asja habrast ilu ma ei märka", ERR, 30.09.2021