Marginaalsuse ja kesksuse (või siis kõikjalolu) ning nähtamatuse ja nähtavuse probleem on üks peamisi, millega tõlkimise teoreetilisel mõtestamisel tegeldakse, olgu siis kõne all tõlke koht kultuuris ja kirjandustraditsioonis üldse või tõlkijahoiakute ja tõlkepoeetika kitsamad küsimused. Kas tõlkijat ja tõlkeid mingis kultuuris märgatakse ja väärtustatakse, kas nad ise aitavad kaasa oma kultuuri ja teiste kultuuride eripära ja mitmekesisuse märkamisele, kuidas see kõik tekstides ja nende tarbimises täpsemalt teoks saab ning kuidas ajaloo käigus areneb - need küsimused on üsnagi universaalsed, kerkivad tõlkija ette praktikas kõikvõimalikes ja sageli ootamatutes vormides ning vajavadki üha uuenevat teoreetilist läbimõtlemist. Teooria juures on aga huvitav, et ehkki teoreetikud lähtuvad eri tüüpi traditsioonidest seda igati teadvustades ja teinekord erinevust ennast uurides, jäävad põhiküsimused üldjoontes universaalseks, omavahel ühilduvaks ning pealtnäha traditsiooni- ja kontekstiüleseks. Ent kui teooria kannul kulgeb ettevaatamatu tõlkeloolane, kes opereerib paratamatult juba mingi konteksti sidusa objektiga, aga küsimuste universaalsust usub ka praktikas, võib juhtuda nagu Eliot Nessiga: põhimõtteliselt tundis Ness asja väga hästi, ei olnud millestki kuidagi valesti aru saanud, aga see, mida ta teha tahtis, tal välja ei tulnud. (lk 11-12)
Katre Talviste, "Laulmine iseendast on ju kena küll, aga muidu ma eriti ei soovitaks", rmt: "Laulmine iseendast ja teistest: Mõtteid tõlkivatest luuletajatest", 2013
