Proosa

muuda
  • Tegelikult on natsismist ja kommunismist järele jäänud ainult see, mis neile vastu pani, seega "dissidentlik" kirjandus. Ülejäänu on koristamist ja puhastamist ootav varemete väli.
  • Lugedes vene opositsioonilist kirjandust, mis on ainus tõeline vene kirjandus, kuuleme südantlõhestavat kurtmist, lõputu ahastuse liigutavat väljendust, kuid peaaegu kunagi ei kohta me ratsionaalset analüüsi. Kommunismiteadmus on valuline, kuid hämar. Tänapäeva noored vene ajaloolased ei hooli kuigivõrd sellest unustusse ja tülgastusse määratud ajajärgust. Riik suleb uuesti arhiive. Ainus keskkond, kus oleks võinud säilitada are mälestus kommunismist, oli dissidentlus, mis tärkas 1970. aasta paiku. Kuid dissidentlus lagunes 1991. aastal kiiresti ning osutus võimetuks uue võimu tegevusest osa võtma. Just seepärast ei suutnud kanda kinnitada ega areneda dissidentide asutatud ühing "Memoriaal". Selleks, et üks organ, mille ülesandeks on säilitada mingit mälestust, oleks tegus, peab ta saavutama teatud kriitilise massi — nii liikmete arvus, jõus kui ka mõjus.
    • Alain Besançon, "Kommunismi mäletamine ja unustamine", tlk Marek Tamm, rmt: Alain Besançon, "Sajandi õnnetus: kommunismist, natsismist ja holokausti ainulaadsusest", tlk Katre Talviste, LR 34/35 2001; lk 106, ilmunud ka Akadeemias 2/2001


  • Kui luuletaja pole iseenese maailmas alati kõige tähtsam, siis jagub tal seda enam tähelepanu teistele, sealhulgas tagasihoidlikele, ka kõnevõimeta olevustele ja koguni asjadele. Taotlemata kuidagi autorite pingereastamist selle empaatiavõime alusel, olen sellest alati kõige lummatum olnud Johannes Semperi puhul. Võib-olla osalt ka seetõttu, et nüüdisajal mõjub mõningates kontekstides peaaegu dissidentlusena, kui avalikult möönda, et Semperi puhul üldse miski heas mõttes muljet avaldab. (lk 41)
    • Katre Talviste, "Luuletusi loomadest", rmt: "Laulmine iseendast ja teistest: Mõtteid tõlkivatest luuletajatest", 2013