Valemängija

Proosa

Aubrey oli üllatunud, millise innuga otsis tema kaaslane Brüsselis ja teistes teele jäävates linnades kõikmõeldavaid patu-urkaid. Seal istus ta naudinguga kaardilaua taha, tegi panuseid ja teda saatis alati edu, välja arvatud juhtudel, kui tema vastas istus mõni tuntud valemängija - siis kaotas ta isegi rohkem, kui enne oli võitnud. Kuid tema näoilme jäi alati muutumatuks, samasuguseks, kui siis, kui ta silmitses äraolevalt ümbritsevat maailma. Siiski polnud see nii neil kordadel, kui ta juhtus kokku läbematu nooruki või paljusid lapsi toitva õnnetu pereisaga. Siis näis õnnemäng teda täielikult endasse haaravat - ükskõiksus kadus näolt kui peoga pühitult ja tema silmad põlesid kirglikumalt kui kassil, kes mängib poolsurnud hiirega. Igal pool jättis ta tuttavast keskkonnast välja rebitud varem nii rõõmsameelse nooruki omaette ja see needis võõrastemaja üksinduses saatust, mis oli teda selle põrgulise lähikondlaseks teinud. Samas kui nii mõnigi pereisa istus ängistunult oma näljase pilguga laste ees ega olnud tal taskus ainsatki fartingit selle olevuse mõõtmatust rikkusest, et vaestele väikestele leivakannikatki ette anda. Siiski ei lahkunud lord Ruthven kaardilauast suurte rahadega, vaid kaotas mõnele petisele otsekohe viimase kui kuldna, mille oli äsja õnnetu ohvri higisest pihust lauale meelitanud. See võis tähendada, et ta valdab küll teataval tasemel mänguoskust, mis ometigi ei küündi veel kogenumate ja kavalamate võimeteni.
- John William Polidori, "Vampiir", tlk Silver Sära, Algernon, detsember 2006

Kui üleilmsele vastutustundetusele lisandub sama ka kodus, on tulevik tume või vähemalt mitte me endi kätes. Sestap peaksime Eestis kodanikuõilsuse au sisse tõstma ja põlgama valemängu kõigis selle avaldumisvormides. See pole üleskutse ängistavale tõsidusele – hea huumor kaunistab kõiki riigivõimu tasandeid kohtupidamisest Riigikogu istungi ja koduse valimisväitluseni. Ent aumõiste tuleks uuesti üles leida ja seda elus hoida.
Poliitika ja koguni ametnike töö taandatakse liiga sageli mänguks. Ja mitte lihtsalt mänguks, vaid vaate- ja valemänguks. Väikese isikliku võidu nimel näikse olevat lubatud ka alatus, tüütamine, laiskus, otsene vale, tõe väänamine ja inimeste ärakasutamine. Mõne meelest on see naljakas, lisab elule värvi. Kahtlen selles. Otse vastupidi – iga ametniku, poliitiku, ajakirjaniku, teadlase ja üldse igaühe kohustus peaks olema tõepüüd ja aususetaotlus. Valemäng ja künism levivad kui ohtlik piisknakkus, peletades-suretades südametunnistusega inimesi.
Kui valemängijad kõikjalt armutult välja vilistatakse, tarkus ja selgus ausse tõstetakse, on kindlalt nii lootus kui ka võimalus. Sest siis ei olegi ühiskond rajatud valele, vaid õilsusele.
- Ülle Madise, "Ülle Madise: kodanikuõilsuse võimalikkusest", ERR, 23.02.2019