Ebasõbralikkus
Proosa
muuda- Vormi sümmeetria on haruldane ja hinnaline and, kuid on teisigi omadusi, mis on ilule samavõrd hädatarvilikud. Olgu naise võlud ka vägagi mõõdukad, ent kui tema näoilme väljendab säravat mõistust ja lahkeid tundeid, tema kuju hiilgab tervisest ja tema rõivastus paistab silma maitseka lihtsuse poolest, mõjub ta vältimatult ülimalt ligitõmbavana, samas kui kehv tervis, tobe või ebasõbralik näoilme ja vulgaarne maitse rikuvad ka kõige sümmeetrilisema vormi ja joone mõju. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")
- Judith Montefiore, "Juudi käsiraamat", 1846
- Olin alguses tagasi. Miski polnud muutunud: kiirustavad linnaelanikud, põrgulik liiklus, sagimine poodides. Olin unustanud, et pariislased on pidevalt hapu näoga. Inimliku soojuse praktika iirlaste juures pidanuks kooliprogrammis kohustuslik olema. Mõtlesin sellele, aga teadsin väga hästi, et vähem kui kahe päeva pärast on mu enda ilme sama tuim ja ebasõbralik.
- Agnès Martin-Lugand, "Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi". Tõlkinud Pille Kruus, 2014, lk 141
- Me väljusime majast ja kohe ümbritses meid see tuttav külm ja niiske õhk, mis tuletab meile igal talvel meelde, et maailma ei loodud inimese tarbeks, ja vähemalt pool aastat näitab maailm meile, kui ebasõbralik ta meie vastu on.
- Olga Tokarczuk, "Aja oma atra läbi koolnute kontide". Tõlkinud Hendrik Lindepuu, 2020, lk 8
- Kitty pesi ennast külma veega, sest Bridie vend Sean Doyle, kes tassis köögist sooja vett ülemisele korrusele, tõi seda lastetiiba ainult igal teisel õhtul. Preili Grieve jälgis, et ta oma palved ütleks. Kitty palvetas kohusetundlikult mamma ja papa, õdede ja venna ning vanavanemate eest. Siis lisas ta veel ühe palve ka preili Grieve'i eest: "Palun, jumal, vii ta minema. Ta on kohutav ja ebasõbralik ning ma vihkan teda. Kui ma oskaksin needa nagu Maggie O'Leary, paneksin talle peale needuse, et õnnetus jälitaks teda tema päevade lõpuni ega laseks mitte kunagi lahti."
- Santa Montefiore, "Armastuse ja sõja laulud", tlk Tiina Viil, 2017, lk 31
- Polla tuli tööl suurepäraselt toime. Ta urises ja haukus kolleegide peale ja isegi hammustas natuke ühte eriti ebasõbralikku meest. Kõik austasid Pollat. Mitte keegi issi töökaaslastest ei saanud aru, et isa asemel on tööl koer. Nii tubli loom on see meie Polla.
- Piret Raud, "Kõik minu sugulased", 2017, lk 35