Proosa

muuda
  • Ma pole küllalt edev, et oleksin arvanud, nagu meeldiksin talle, ja pealegi tunnen inimhingi või vähemasti hingeseisundeid. Tolle naise hing polnud ei kaunis ega üllas. Võib-olla täitis igatsus üks­nes tema ihu, mine võta kinni. See mind ei huvitanudki. Mul käis peast läbi tobedavõitu mõte: "Kui tahaksin, siis oleks ta minu," kuid asi ei seisnud teadasaamises, kas ma tahan, vaid enese veen­mises, et ei maksa proovida. Kõike seda põhjustel, millel polnud mingit pistmist vooruslikkusega. Juba ainuüksi tema viibimine minu kõrval ületas minu kui notari seisukohalt kõik mehe ja naise vahelised ametist tulenevad suhted ja võite isegi ette kujutada, mis veel ülejäänusse, neisse pariislikesse knihvidesse puutub! Öeldagu selliste puhkude kohta mis tahes, ikkagi panevad nad vere kiire­mini käima, ja minu oma lausa pulbitses. Aga lõpuks olen ma õppi­nud end vaos hoidma. (lk 13)