Tõnu Luik

Eesti filosoof

Tõnu Luik (1. mai 1941, Tallinn - 22. veebruar 2019) oli eesti filosoof, kauane Tartu Ülikooli õppejõud, antiikfilosoofia, Martin Heideggeri ning Georg Wilhelm Friedrich Hegeli põhjalik tundja.[1]

  • Müüt on hõimu-sugukonna algkogemusele igikestvana ilmnev jutt oma eksistentsi (oldavolu) seotusest oma jumalate, kangelaste eluga: nende pärinemise, võitlemiste ja saatusega.
    • "Filosoofiast kõnelda", lk 129–130
Tõnu Luik

Tema kohtaRedigeeri

  • Tõnu Luik on eesti filosoofia päätükk - tähendab see, mis pääna teab ja rajab endale teed, see, mida pärisomaselt iseloomustab enda esilevõitlemine pääna ja endaväitus...
    • Ülo Matjus, "Kõrb kasvab", Tartu: Ilmamaa, 2003, lk 485 ja 491
  • ... mitte alati ei pea filosoofia sündima pärgamendil või paberil, traditsioon lubab filosoofiat ka puhtkõnelistes vahekordades; me teame seda, näiteid ei tule kaua otsida. Küsitakse, kas siis Tõnu Luige filosoofialoengute auditoorium ei maksa midagi, juba aastaid on selline olemas, sellega ka sealt läbi käinud "filosoofiline korpus".
    • Madis Kõiv, "Kakssada aastat hiljem. Arutlusi Johann Gottlieb Fichte "Inimese määratluse" väljaande puhul 1988. aastal Tallinnas." [1991] - Rmt: "Luhta-Minek". Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 55
  • Väga mõjuvad olid Tõnu Luige filosoofiaajaloo loengud. Ta pidi vist oma kursuses käsitlema kogu filosoofia ajalugu algusest kuni uusima ajani, aga need loengud kulusid peaaegu täielikult Platonile. Tõnu Luik on erakordne filosoofiaõpetaja, kellesarnast annab otsida kogu Euroopast.
  • 16. detsember [1971]. Kohvikus rääkis Tõnu Luik paeluvalt Hegelist, Hölderlini ja Hegeli suhetest, keele etümoloogiast. Filosoofia ei saavat enam läbi ilma eesti keele etümoloogiata. Ta arvas, et eesti keel pole sugugi halb filosoofiline keel, kuna on palju sõnakombinatsioone, kõikvõimalikke sõnamänge, rohkelt liitsõnu. Vaja on liitsõnade olemuse ja tekke üle järele mõtelda...
    • Vaino Vahing, "Päevaraamat", I. Tallinn: Vagabund, 2006, lk 192
  • Inimene, kes on armastanud sophia't ja logos't nõnda nagu Marju Lepajõe, saab ise olla ainult kaunis, teist võimalust ei ole. Vallo Toomla filmis on Marju Lepajõe ilu saanud salvestatud imelisel kujul, seda ühessegi raami surumata, diskreetselt, just parajalt kauguselt (mitte liiga lähedalt), et see kõige paremini nähtav oleks. Tean ainult ühte inimest, kes samal viisil kaunis olnud – see on muidugi Tõnu Luik, ja ma annaksin paljugi, et temast oleks olemas samasugune suurepärane film, nagu tänu Toomlale nüüd on Marju Lepajõest.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel
  1. Suri filosoof ja õppejõud Tõnu Luik Postimees, 24. veebruar 2019 (vaadatud 24.02.2019)