Lehti, mida tahaks regulaarselt lugeda, eestlane üldiselt tellib. Siis on kindel, et ei maga midagi olulist maha. Nüüdisajal ei tule tellitud leht üldjuhul aga postkasti maakodu kasepuu all või korrusmaja trepikojas, vaid uuemale infole annab ööpäev läbi ligipääsu tellitud digileht.
Eestlaste tellimisharjumuste kujunemisel on väga loogilised tagamaad. Hõre hajaasustus toetab tellimuspõhist levisüsteemi. Üksikostuna oleks lehte keeruline hankida – kauplus on kaugel, sinna ei ole iga päev asja, lehekioskitväikelinnakeskväljakul enam aastaid ei leia. Üksikmüügist on lehte võimalik hankida siis, kui see on lihtsasti ja mugavalt kättesaadav. Nn ostulehti levitatakse tihedalt asustatud piirkondades. Suurlinnades saab kasumlikult toimida ka tasuta ühissõidukist või tänavanurgalt kaasahaaratav uudisleht. Eestis ei ole selle mudeli jaoks piisavalt suuri linnu ja tihedat asustust. Siin toimib tellimuspõhine ajakirjandussüsteem – teadlikult valikuid tegevad ja kindlatele väljaannetele lojaalsedtarbijad. Vähe on väljaandjaid, kes julgevad panustada üksikmüügile. Seda ei toeta meie geograafia ega ka kultuurimustrid.
Eestlasi on pidevalt harjutatud oma lehetellimuse eest hoolt kandma. Tekitab ju pettumust küll, kui see üks kord, kui on kauplusesse asja ja tuleb mõttesse osta värske Eesti Päevaleht või Sirp, seda sealt parasjagu ei leia, kuigi on lehe ilmumise päev.
