Proosa

muuda
  • Margareete lülitab teleri välja, sest ta on tüdinud tantsivatest karudest ja akrobaatidest. Siis lülitab ta välja ventilaatori, suleb hoolikalt aknad ja toob köögist ionisaatori, et öösel kasulikku osoonilõhna hingata.
Ta peseb hoolikalt elektrihambaharjaga hambaid ja heidab voodisse. Tegelikult tahaks ta heita sügavkülmutuskappi või lühilaineahju, aga ta teab, et sinna ei mahu. Niisiis poeb ta teki alla, masseerib ennast vibraatoriga, võtab elektripadja kaenlasse, keerab lüliti "ühe" peale ja kustutab tule.
  • Astrid Reinla, "Lühilaineahi", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987, lk 15


  • See ongi vanadus: elu aina võõramaks muutuvas ajas, surnute matmine ja jälle hauast välja kaevamine, surnute, kes ei huvita enam kedagi, kes haisevad ja lehkavad, kes muudavad ka su enda haisvaks ja lehkavaks.
Kaks asja võivad sellest hauahaisust päästa, mitte küll päriselt päästa, aga seda vähemalt mahendada, summutada. Kaks või kolm: lapsed, raha, looming. Muidugi, lapsed saavad juba ka ise vanaks, hakkavad juba kerget haualõhna levitama, ja lapselapsed võtavadki sind muistisena. Raha, et see aitaks, peab olema tõeliselt palju. Nii palju, et see muutuks võimuks. Võim tõmbab aega ligi, paneb su ümber tiirlema uue aja inimesed ja see on nagu ventilaator, mis laibalõhna ära ajab. Loomingu võimalus on muidugi kõige raskem ja ma ei tea, kuivõrd üldse võimalik.
  • Tõnu Õnnepalu, "Valede kataloog", rmt: "Valede kataloog. Inglise aed", EKSA, 2017, lk 50-51