Kertu Birgit Anton

Eesti kliima- ja keskkonnaaktivist

Kertu Birgit Anton (sündinud 11. märtsil 2003) on eesti kliima- ja keskkonnaaktivist.

Kertu Birgit Anton, 2021.


Artiklid ja sõnavõtudRedigeeri


  • Eesti on küll väike, aga me oleme näidanud, et suudame muuta maailma. Digiriiki luues me ei vaadanud hirmunud pilguga ringi, et ega me ometi kellestki etemaks ei saa.
  • Kuigi need inimesed, kes tunnetavad kliimamuutuste tagajärgi kõige teravamalt, ei pruugi olla meie riigi kodanikud, on nad siiski meie planeedikaaslased ja väärivad turvalist elukeskkonda niisama palju kui meie.
Meil pole õigust põhjustada oma tegevusega näiteks merevee taseme tõusu või kõrbete laienemist, mis kedagi kodust põgenema sunnib.
  • Kui me pole nõus end parandama, siis kas me oleme nõus vaatama Austraalia maastikupõlengus kogu oma maise vara kaotanule silma sisse ja ütlema, et meie oma ülbuses ja mugavuses ei viitsi oma eluviisi muuta, vaid võimendame kliimamuutuseid?
    • Kertu Birgit Anton, "Ma tunnen muret", Presidendi kõnevõistluse "Kirjuta Eestile" võidutöö 2020, ERR, 21. veebruar 2020


  • Viiendik 21. sajandist on praeguseks lõppenud ning kasvuhoonegaase oleme me atmosfääri vaid lisanud, mitte sealt eemaldanud. Kui me eeldame, et näiteks 2050. aastaks on vajalikud tehnoloogiad olemas piisaval skaalal, peaksime me eemaldama atmosfäärist 2–20 Gt süsihappegaasi igal aastal vahemikus 2050–2099.
See tähendab, et meie, järgmised ja ülejärgmised põlvkonnad peaksime eemaldama igal aastal kuni pool meie praegusest aastasest süsinikuheitest, kasutades selleks tehnoloogiaid, mida õieti veel ei eksisteeri. Riskantne plaan, kas pole?
  • Teine tähtis põhimõte, mis on seisab Pariisi kokkuleppe artiklis 2 ja üldsegi mitte eriti peenikeses kirjas, on see, et kliimamuutuste pidurdamise vastutust kannavad kõik riigid ja kohustus viia ellu muutusi sõltub riigi suutlikkusest seda teha.
Näiteks tähendab see, et riigid, kes on rajanud endale fossiilsete kütuste abiga teid, haiglaid ja muud riigi toimimiseks vajalikku taristut ning oluliselt suurendanud fossiilsete kütuste abiga enda jõukust, on kohustatud kliimamuutuste pidurdamiseks tegema palju rohkem, kui riigid, kel niisuguseid võimalusi pole seni olnud.
Ei saa ju eeldada, et riigid, kus igaühel pole ligipääsu veevärgile ja haridusele, võtaksid uudseid tehnoloogiaid kasutusele palju kiiremini kui riigid, kus inimesed elavad üldiselt kütte ja konditsioneeriga majades ning sõidavad igapäevaselt autoga.


  • Mu vanavanemad on minult palunud, et mina ja teised noored annaksime aega harjuda mõttega, et kliimakriisi ja teiste suurte keskkonnaprobleemidega on vaja tegeleda. Ma annaksin meeleldi, kui ma saaksin, aga selle aja on inimkond ära raisanud.
  • Keskkonnakriise ei huvita see, milliseid ilusaid lepinguid inimesed sõlmivad, kuigi need võivad viia meid vajalikele tegudele lähemale. Loeb see, kuidas me elame sel, järgmisel ja ülejärgmisel aastal. Me peame praegu end tõmbama koomale. Siis meil on, mida kümne ja kahekümne aasta pärast alles hoida.
  • See on hullumeelne ja hirmus, et me oleme valmis panema terve inimühiskonna püsimise lootuse mõnele väga kallile tulevikutehnoloogiale, mis ei pruugi eales valmis saada, aga millele lootmine justkui lubab meil veel järgmised kümme aastat võtta looduselt rohkem, kui loodus meile anda suudab.
  • Eestis me peame end loodushoidlikuks rahvaks, aga elame nii, nagu meile oleks veel kuskil varuks kolm Maad. Meil on vaja hakata elama nii, et mahuksime looduse piiresse ära.

IntervjuudRedigeeri


  • Kuna Eesti asub geograafiliselt piirkonnas, kuhu kliimamuutuste rängad mõjud jõuavad kõige viimasena, ei saa praegu keegi öelda, et on kliimamuutuste tõttu kannatanud suurt isiklikku kahju. Kui rängad kahjud meieni jõuavad, on õiguslik sekkumine juba hiljaks jäänud. Siis jääb ainult vaadata, kuidas õiguskord ei kaitse meie õiguseid.
  • Suurte kohtukulude väljamõistmine selleks, et heidutada väikesi keskkonnaorganisatsioone, ei ole maailmas ennekuulmatu.
  • Me kipume praegu asju vaatama lühikese perspektiiviga: kui palju saame toota toitu või metsast puitu lähema 10–15 aastaga, aga ka saja aasta pärast võiksid meil olla alles viljakas muld ja terviklikud metsad. Viimane nõuab teistsugust lähenemist.
  • Kui oli vaja näidata solidaarsust Ukrainaga, siis tulid tuhanded inimesed Vabaduse väljakule. Aga kui on vaja ehitada tuulikuid saartele, kuhu nad sobivad hästi, siis solidaarsust enam ei ole, sest öeldakse, et mitte minu tagahoovi ja elektrit toodetagu Ida-Virumaal. Kas inimesed on käinud Ida-Virumaal ning vaadanud korstnaid ja tuhamägesid ning segi keeratud põhjaveekihte ning mõelnud, et see on see koht, kus nad tahaksid elada? Meil pole solidaarsust Ida-Virumaa suhtes, kus sünnib põlevkivitööstuse tõttu rohkem alakaalulisi lapsi, on rohkem astmat ja südame-veresoonkonna haigusi. Meile tundub see talutav, kui keegi elab halvemini, selleks et ise saaks paremini elada.
  • Keskkonnakaitseõigusega tegeleb eriti vähe inimesi. Põhjus on väga pragmaatiline: kui oled heade poolel, siis väga palju ei maksta, aga töö on stressirohke. See on nagu õpetaja või tuletõrjuja amet, mida teed missioonitundest.

VälislingidRedigeeri