Õhtu tuli. Kammerneitsi tegi mulle ilusa soengu, ma tõmbasin esimest korda elus selga dekolteeritud kleidi ning tundusin endale selles täiesti alasti. Dineeni läks kõik hästi, siis aga, istudes Prantsuse ja Inglise saadiku vahel, tundsin õudusega, et pean tingimata nina nuuskama — kuid mul polnud taskurätti. Mida teha? Mu debüüt oli oivaline. Ma aevastasin kõvasti ja kaotasin jutulõnga. Isa oli kättesaamatult kaugel. Nina hakkas tilkuma. Ma vaatasin lauanaabreid: kes neist mõistaks mu õnnetut olukorda? Prantslane oli tõsine ja pidulik ja väärikas nagu preester, kes missat peab. Inglase eest oli mind hoiatatud, kuid tema sinised silmad oskasid naerda. Ma sosistasin talle: "Kas te saate mulle laua all taskurätikut anda?"
Ta vaatas mulle imestunult otsa ning ma kohmetusin väga tugevasti. Siis hakkas ta naerma, isa heitis mulle kiitva pilgu, sest mu lauanaaber ilmselt ei tundnud igavust, ning seepeale ulatas sir Arthur Nicholson mulle laua all taskurätiku. (lk 43)
