Varemed

Varemed ehk vare on kasutuskõlbmatuks muutunud või muudetud hoone.

Piibel

Ja su omad ehitavad üles muistsed varemed,
sa taastad endiste põlvede alusmüürid;
sind nimetatakse „lõhutud müüride parandajaks”,
„teeradade käidavaks tegijaks”.

Jesaja raamat 58:12

Proosa

Kogu kaasaegne maailm on jagunenud konservatiivideks ja progressiivideks. Progressiivide ettevõtmiseks on minna vigade tegemisel edasi. Konservatiivide ettevõtmiseks on hoida meid tagasi vigu parandamast. Isegi kui konkreetne revolutsionäär ise taandab end oma revolutsioonist, siis traditsionalist kaitseb seda juba osana oma traditsioonist. Seega on meil kaks suurepärast tüüpi — edumeelne isik, kes kannustab meid hävingusse, ja tagasivaatev isik, kes imetleb varemeid. Ta imetleb neid iseäranis kuupaistel, et mitte ütelda kesvapaistel. Progressiivi iga järjekordne läbikukkumine elik altvedamine saab selsamal silmapilgul hiilgava kuldaja legendiks snoobi jaoks. Meie konstitutsioon kutsub seda jõudude tasakaaluks või vastastikuseks kontrolliks.
The whole modern world has divided itself into Conservatives and Progressives. The business of Progressives is to go on making mistakes. The business of Conservatives is to prevent mistakes from being corrected. Even when the revolutionist might himself repent of his revolution, the traditionalist is already defending it as part of his tradition. Thus we have two great types — the advanced person who rushes us into ruin, and the retrospective person who admires the ruins. He admires them especially by moonlight, not to say moonshine. Each new blunder of the progressive or prig becomes instantly a legend of immemorial antiquity for the snob. This is called the balance, or mutual check, in our Constitution.
- Gilbert Keith Chesterton, "Illustrated London News" (1924)

Stiina vaatas mind pika pilguga. "Tead, kuidas ma armastan vanu varemeid," ütles ta siis. "Isegi taimedel nende ümber on mingi kummaline, salapärane hõng. Varemed on ühtaegu nii lapseliku kui ka hukutava olemisega."

"See on nõgeste lõhn," oletasin, ja kohe hakkas mul piinlik, et Stiina ilusad mõtted nii maisele pinnale taandasin.

Leelo Tungal, "Neitsi Maarja neli päeva". Tänapäev 2021, lk 76

Kord kingiti su südamele pühalik tunne. Kirik on tänaseks varemeis, aga sina kostitad killukestega oma tundest veel paljusid...
- Arvo Valton, "Vabaduse kütkes", 1993, lk 96

Algul olid varemed. See on veider tõdemus, sest igaühele on selge, et alguses ei saanud olla varemeid, need ei teki iseenesest. Enne varemeid peab olema midagi muud. Siiski oli see nii kogu minu sugupõlve senise elu jooksul, pool sajandit, mis on lühike etapp ajaloos, kuid piisavalt pikk inimese elus, et sellega harjuda. Tegelikult ei olnud me näinud varemeidki, kuid kõik riialased teadsid, et maa sees on varjul vundament. Hiigelkivid olid kaevatud maasse pisut hiljem kui sada aastat pärast Riia esmamainimist kroonikates 1201. aastal.
- Anna Žīgure, "Läti maa ja taevas", tõlkinud Kalev Kalkun; Loomingu Raamatukogu 29/30, 2001, lk 40

Seda keelekummastust tuli hiljem mitmel korral peale, eriti kui mõni lause meenutas oma pärinemist ladina keelest, tundus lausa, nagu poleks see päriselt loomulik keel, mida nad räägivad, vaid mingi õhtumaise kultuuri enda kurgust tulev kurin, midagi kultiveeritut, midagi, mille naturaalsust on raske ette kujutada. Aga siis muidugi tuletas itaalia keel enda häälikumuutustega meelde, et ta on ju ladina keele suhtes mingi rahvalik lõdvasuine lihtsustus - victoria asemel vittoria, admirare asemel ammirare, Florentia asemel Firenze, sexus'e asemel sesso, ja kõik need l-ide, n-ide ja c-de pehmenemised ning j-ide ja g-de nihkumised suukoopa etteotsa "džee"-deks. Lisas veel see hämmastav lugu, et ladina keele käänete süsteem on täielikult kokku varisenud ja suurejooneline verbiaegade süsteem on samuti kokku kuivanud - ja tundub isegi loogiline, et sellist keelt räägitakse maal, mis on täis mitme tuhande aasta vanuseid varemeid, otsekui oleks keel varisenud kokku koos nonde muistsete ehitistega. Aga see jutt on muidugi ülekohus, sest itaalia keel kõlab väga selgena, enda jõus kindlana, nii et teisiti vaadates ei ole itaalia keel muud kui kõigest liigselt raskepärasest puhastatud ladina keel.
- Aare Pilv, "Ramadaan". Tuum 2010, lk 13-14

... nagu mitut sõjas põrmuks pommitatud Saksamaa linna, kattis ka Dessaud igavene varemete tolm, mis aastakümnete jooksul oli hõõrdunud ühtlaseks halliks jahuks ja matnud enda alla ka osa väärikast ajaloost. Paremad kohad olid puruks pommitatud või lagunesid vaesuse käes. Üle kõige levis lootusetult reostatud Mulde ja Elbe jõgedest kerkiv kemikaalide hais, mis segunes Ida-Saksale iseloomuliku pruunsöe haisuga, mida seal kasutati peamise kütteainena. Jõgede äärde sattunule tundus, nagu oleks linn mingi hiiglaslik fotolabor, mis on paigutatud tohutute ilmuti ja kinniti vannide lähedusse.
- Maimu Berg, "Moemaja". Petrone Print, 2012, lk 161

Eestis on raske leida küla, mille serval või lähiümbruses poleks ahervaresid. Varemed on inimelu kontsentraat, kus ajaloo vääramatu jõud kohtub tarkovskiliku iluga. Siin avaneb täiuslikkuseni viidud mahajäetuse tunne, ilmub nähtavale ajaloo sõrm. Väga võimsalt mõjuvad vahel ka põlistalude metsistunud aiad. Neid kummalisi metsade rüppe vajunud paiku tuleks rohkem teadvustada ja hoida, need kuuluvad samuti eesti kultuuri ja ajalukku.
- Valdur Mikita, "Lindvistika", 2015, lk 173

Tõsi aga on, et allakäigust kui sellisest on omamoodi tore, esteetiline ja isegi õilis rääkida - vaatad päikeseloojangu ja varemete poole tagasi ja ohkad.
- Janar Ala, "Koroonaviirus tappis ajakirja", Postimees, 6. august 2020, lk 16

Kas suured muutused ei ole kõik meie valeliku ettekujutuse vili? Sest miks need muidu on alati nii kohutavalt pettumust valmistavad? Alati. Kõik need suured elumuutused, mis me ette võtame. Ja siis need korraks ongi suured. Ja siis sa avastad ennast varemete keskelt. Iseenda varemete. Tahtega midagi tehes õnnestubki midagi teha: miski purustada. Ja kui muidu ei saa, eks siis ole seegi hea. Sest tükkidest sa päris sama asja enam kokku ei pane. Nii et ikkagi: muutus. Ja peamiselt see, et iga kord läheb mõni tükk ka kaduma. Sind jääb vähemaks. Seda sind, mida vaja ei olegi - selleks, et surra, et mitte jääda üksi.
- Tõnu Õnnepalu, "Palk" (2021), lk 202

Luule

Sa mine, kuhu tahad,
sul ikka varemed ees,
nii metsas, mäel, väljal,
sa ikka nende sees!

Juhan Liiv, "Ma kõndisin metsa poole" [1905], rmt: "Sinuga ja sinuta" (1989), lk 63

Kesk küpse põllu kumendavat vaske
kolhoosinurme rüppe peitunud
on rohtund ahervare, neli nõtket kaske.

Hea tundmatu poolt istutatud puud
täis rästanoorukite jutuvada:
ei väsi lennumuljeist nende suud.

Paul Rummo, "Jõepere", tsüklist "Lauluisa noorusmail", rmt: "Sõnarine", 3. kd. Koostas Karl Muru. Tln: Eesti Raamat, 1993, lk 47-48

Kes kustutaks varemete nälja?
Alalõpmata ametis
on nende tellisekihvad
päeva sääres, öö sametis.
/---/
Ei ole asu ei armu
pilve valgetel lammastel.
Suure kiskja irve
on müüride hammastel.

Aga kui sinine õhtu
taob vaiasid telgile,
varemed süleks saavad
kuu kahkjale helgile.

Aleksander Suuman, "* Kes kustutaks varemete nälja?" kogus "Krähmukirjad" (1966), lk 104

Ta ootab katastroofi päritud talus
maalapil mis kasvatab varemeid
aga õnnetus ei tule see on möödunud
ammu enne kui sammal sai
kividele pehmeks roheliseks mütsiks

Ene Mihkelson, "Ta ootab katastroofi päritud talus" kogus "Ring ja nelinurk" (1979), lk 98

ja anna nälginuile igapäevast leiba,
et nad ei peaks üksteist ära sööma
jaga valgust pimedatele,
selgust sõgedatele,
ja andesta meile me varemeis linnad,
kui ka meie neid oma vaenlastele
iial ei andesta,

ja ära saada meid kiusatusse
hukutadagi see hukas ilm,
vaid päästa meid ära kurjast
heita enda raske, märkamatust
kuulikindlast vestist ike
oma kodumaa kanda

Ljubov Jakõmtšuk, "Palve", tlk Mathura, kogumik "Donbassi aprikoosid" (2019), lk 52-53