Vaesus

(Ümber suunatud leheküljelt Vaene)

Vaesus on alaline puudus rahast või muudest oma elu korraldamiseks vajalikest majanduslikest vahenditest.

Adriaen van de Venne, "Õnnetud on jalad, mis peavad kandma vaesuse koormat" (1630ndad)
Emily Mary Osborn, "Nimeta ja sõpradeta. "Rikka varandus on tema tugev linn, vaestele on nende vaesus hukatuseks"" (1857, pilt kujutab vaese naiskunstniku võimalusi kunstiga ära elada.)
Gustave Doré, "Londoni vaesed lapsed", u 1882-83.

ProosaRedigeeri

  • XXI. Kes on elu piire mõistnud, teab, et on lihtne eemaldada puudusest tekkivat valu ja kogu elu täiuslikuks muuta; seega ei ole vajadust asjade järele, mis saavutatakse võitlusega.
    • Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)


  • D'Artagnan sirutas ennast uhkelt, otsekui tahtes öelda, et ta ei palu kelleltki armuandi.
"Hästi, hästi, noormees," rahustas teda härra de Tréville, "ma tunnen seda ilmet. Mina ise tulin Pariisi, neli eküüd taskus, ja olin valmis duellile kutsuma igaühe, kes oleks julgenud öelda, et ma pole võimeline Louvre'it ära ostma." (lk 34-35)


  • Kuigi ta polnud Epikurose või Sokratese mõõdupuu järgi just suur filosoof, oli tal ometi vaba vaim, mis oli tugev nii teos kui mõttes. Ei saa olla nii vapper, ei saa olla nii seiklushimuline, ei saa olla nii osav nagu d'Artagnan, olemata samal ajal ka pisut unistaja. Ta oli meelde jätnud mõned raasud härra de La Rochefoucault'st, mis olid väärt, et Port-Royali härrad need ladina keelde oleksid tõlkinud, ja ta oli Athose ja Aramise seltskonnas juhuslikult kogunud hulga palasid Senecast ja Cicerost, mis ta sõbrad ise olid tõlkinud ja igapäevaseks eluks kohandanud.
Põlgus rikkuse vastu, millele meie gaskoonlane oli oma elu esimese kolmekümne viie aasta kestel truuks jäänud nagu usureeglile, oli tema silmis kaua aega vahvusekoodeksi esimeseks paragrahviks.
"Paragrahv 1," ütles ta:
"Ollakse vapper, sest ei omata midagi.
Ei omata midagi, sest põlatakse rikkust." (lk 469)




  • Mis vallasurnust räägitakse?
Kes räägib? Kuule nüüd. Mis temast rääkida on? Kellele teda tarvis oli? Kellele teda vaja jäi? Siiski — kui lapsed õhtul magama ei jää, kui nad sööma ei tule, kui nad sõnakuulmatud on, öeldakse: "Oota sa, oota! Kui sa vait ei jää, tuleb Kukulinna vanaema ja viib su ära kirikaeda!"
Seda vallasurnust räägitakse.


  • Meie, tolle vana maailma elanikud, asusime tegelikult kaunis, hästi tempereeritud ja lillelõhnadega täidetud kasvuhoones. Väljas sündis kohutavaid asju, ent meie märkasime neid vaid uduselt läbi väänkasvudesse uppunud akende ning ei lasknud end seetõttu neist häirida. Kasvuhoone soodustas aga samuti mitme hea omaduse võrsumist: siirast armastust ilu vastu, tõelist kultuuri, enesevalitsemist, mis kuulus lahutamatult heade kommete juurde, selle kõrval aga teatud eluvõõrust, abitust praktilistes asjades, mis varjas end igasuguste "äriasjade" põlastamise mantli abil. Meie individuaalses kasvuhoones tundus üks klaasiruut vanaema targa käega puhtaks küüritud olevat ning sealtkaudu võisin vaadata välja tegelikkusesse. Juba lapsena silmasin seal probleemide probleemi, rikkust ja viletsust, ehk seda, mida tollal nimetati "vaesteks inimesteks". (lk 11)
  • Ühel päeval rääkis meile keegi, et hobune olevat tola löönud ning too ei saavat esineda. Vanaema saatis mind pudeli Prantsuse punaveiniga vigastatu juurde, võib-olla ka selleks, et mu tsirkusevaimustust pisut jahutada. Astusin viletsasse väikesesse telki, lavatsil vedeles nukrameelne vanem mees, kellelt poleks küll veidraid hüppeid ja häid nalju lootnud, ning tema kõrval istus sukki nõeludes väsinud kõhn naine, kahvatu, murelik, hallinevate juustega — ilus ratsutajanna. Kasvatajale, kes mind saatis, näis, et kaastundest nende vaeste inimeste vastu puhken ma peaaegu nutma; kuid see polnud kaastunne, mis pisarad kurku tõi, vaid pettumus, võib-olla ka instinktiivne kohkumus, mida tunneb inimene kes esmakordselt heidab pilgu elule kulisside taga. (lk 18)
  • Tädi oleks mind meelsasti "hästi mehele pannud" ning lähtudes sellest kiiduväärt kavatsusest kutsus ta külla "häid partiisid". See polnud tema süü, et nende heade partiide hulgas leidus üksainus "halb" ning et too mulle kõige rohkem meeldis. Seda ehk põhjusel, et noormees oli maalikunstnik, inimene, kes tahtis midagi luua ning oskas rääkida ka muud peale tavalise "seltskondliku" klatši. Kui teatasin tädile, et oleme kihlatud, puhkes suur tüli ja vaene isa kutsuti kirja teel kohale, et "seda lollust" mul peast välja ajada.
Isa võttis asja praktilisest küljest: "Esiteks ei abielluta paruniga ja teiseks on tal vaid kümme tuhat kuldnat aastas. Sa ei või ju kerjusega abielluda! Mina ei anna sulle ka rohkem kui kümme tuhat kuldnat aastas. Selle rahaga võite nälga surra."
Mul polnud rahast aimugi; võib-olla oleksime kahekümne tuhande kuldnaga aastas tõepoolest nälga surnud.
"Lisaks on ta alles vanavanaisast saadik aadliseisuses." Isal oli järjekordselt aristokraatne periood. "Võimatu!" (lk 57-58)


  • Tervitada polnud mõtet. Tädike oli terve nagu purikas. Tom lisas:
P.S. Mul pole aimugi, kus ma elama hakkan, niisiis ei saa ma Sulle aadressi anda.
Kohe hakkas parem, sest need sõnad lõikasid ta tädist lõplikult ära. Tal ei tarvitse tädile üldse asukohta teatada. Enam ei tule ühtki halvustavat ja urgit­sevat kirja, ühtki salakavalat võrdlust isaga, tühiseid tšekke naeruväärsetele summadele, nagu kuus dollarit nelikümmend kaheksa senti ja kaksteist dollarit üheksakümmend viis senti, justkui oleks tädil viimase arve tasumisest veidike üle jäänud või nagu oleks ta ostetud eseme kauplusse tagasi viinud ja krossid leivaraasukesena Tomi ette visanud. Arvestades, kui palju oleks tädi Dottie oma sissetuleku juures tegelikult võinud saata, olid nood tšekid sulaselge solvang. Tädi Dottie väitis, et isa jäetud kindlustusrahast ei jätkunud Tomi kasvatamiseks kaugeltki, ja võib-olla oligi nõnda, aga kas seda pidi talle tõesti niimoodi nina peale viskama? Kas ükski inimene, kel süda sees, viskab niisugust asja lapsele nina peale? Paljud tädid, koguni võhivõõrad, kasvatasid lapsi punast pennigi saamata ja olid õnnelikud pealegi. (lk 28)
  • Tädi Dottie kirja valmis kirjutanud, tõusis Tom püsti ja kõndis mööda tekki, et tusameelt lahutada. Tädile kirjutamine vihastas teda alati. Talle oli vastukarva, et peab tädi vastu viisakas olema. Ent seniajani oli Tom tädile alati aadressi and­nud, sest tal oli noid armetuid tšekke hädasti vaja. Ta oli läkitanud tädi Dottie'le trobikonna kirju järjekordse aadressiga. Enam pole tal tädi raha vaja. Nüüdsest peale seisab Tom oma jalgadel. (lk 28)
  • Tomi nimel oli ainult kaks tuhat dollarit, mille ta oli endale Dickie pangaarvelt üle kandnud ja Dickie elatisra­hast kokku hoidnud. Rohkem polnud ta kolme kuu jooksul söandanud kõrvale panna. Tom ei suutnud vastu panna riskile ja hädaohule, mis kaasnesid Dickie päranduse püüdmisega. Ta oli Venezia üksluistest sündmusvaestest nädalatest surmani tüdinud, iga järjekordne päev rõhutas, kui muretu ja igav on tema elu. [---] Tom tundis tühjust ja otsusevõimetust. Need ähvardasid teda hulluks ajada ja lõpuks võttis ta kätte ja sõitis Münchenisse. Kui ta oli Veneziasse tagasi tulnud, et Kreeka-reisiks asjad pakkida ja maja kinni panna, oli tühjustunne veelgi süvenenud. Kreeka iidsetele saartele valmistus sõitma kohmetu alandlik Tom Ripley, kellel oli pangas kaks tuhat dollarit, aga raha sulas sõrmede vahelt, nii et tuli hoolega aru pidada, kas ta saab endale isegi kunstialbumit lubada. See oli väljakannatamatu. (lk 183)
  • Tom püüdis Kreekale keskenduda. Kreeka oli tema silmis otsekui kullaga häilitud — sõjameeste soomusrüüde kullaga, kuulsate päikesekiirte kullaga. Ta nägi vaimusilmas rahulikke raidkujusid, niisuguseid nagu Erechtheioni karüatiidid. Tom ei tahtnud minna Kreekasse, sõrmejäljed Damoklese mõõgana pea kohal rippumas. See rikuks tuju. Ta tunneks end põlastusväärse rotina, kes sibab Ateena rentslites, räpase kerjusena, kes palub Saloniki tänavatel almust. Tom surus käed näole ja puhkes nutma. Kreekaga on lõpp, unistus oli lõhkenud nagu kuldne õhupall. (lk 185)


  • Vimes kuulis kõrvus oma vanaema häält. "Keegi pole nii vaene, et ei jaksaks seepi osta." Loomulikult o n paljud inimesed nii vaesed. Aga Kukenoka tänaval ostsid nad seepi ikkagi. Laual ei tarvitsenud olla söögipalukestki, aga jumalate eest, laud oli vähemalt korralikult puhtaks küüritud. Sest see oli Kukenoka tänav ja siin oli peatoiduseks uhkus.
Maailm on ikka pöörane koht, mõtiskles Vimes. Konstaabel Külasta oli öelnud, et alandlikud pärivad maailma - aga mis need vaesed saadanad halba on teinud, et midagi sellist ära teenida?


  • Netty Pinna oli vanaema õetütar ja tuntud eesti näitleja. Ma ei ole teda kordagi näinud, aga ometi olen olnud tema lummuses - albumi kaudu. Ikka jäi mu pilk peatuma leheküljel, kus oli tema foto, ja ta vaatas mulle oma laiaäärelise kübara alt looritatud pilguga otsa. Ka jutud tema kohta olid udused ja looritatud. Ma ei suutnud kuidagi mõista, miks ta pidi kodus kõnelema saksa keelt, kui oli eestlane ja abielus eestlasest näitleja Paul Pinnaga. Samuti nagu oli mulle arusaamatu, et ta ei pidanud sobivaks suhelda oma lihtsate sugulastega. Ja et suurilmadaamina, nagu ta pildilt paistis, elas kodus kitsastes tingimustes ning püüdis seda teiste eest varjata. (lk 19)


  • Kalamaja pakib oma šamaanitrummid ja diskoripuldid mõne päeva pärast jälle kokku ja kolib jälle uude kohta, kohalikud elavad oma elu vanaviisi edasi, neil on ikka samad mured – töötus, vaesus ja kõik maaelu hädad. Mõne päeva pikkune festival ei muuda nende elus midagi, püsivamat kasu see ei too. Kalamaja läheb suve lõpuks Kalamajja tagasi.

LuuleRedigeeri

Kui oleme kiskunud maha vana tapeedi ja krohvi,
puhastanud välja iidsed seinapalgid,
oleme rebinud üles nõukaaegsed papp-plaadid,
siis oleme seal, mida nemad tahtsid nii väga peita.
Et keegi, mitte keegi ei näeks ega teaks.
Et oleme tegelikult vaesed. Et ostsime viimase raha eest jahu ja kakaod ja tapeeti. Ja et suhkur saab kohe-kohe otsa.

Koorime kiht-kihilt vana aega maha, lähme tagasi, ainult et mitte vaesuse, vaid jõukuse pärast.
Nüüd me võime, ei pea enam häbenema, jaksame kõike osta, ja me tahame midagi uut, teistmoodi kui meie üheksakümnendate vaesus.

  • Piret Põldver, "Pakun külalistele kaalika- ja porgandiviile...", Müürileht, 28. jaanuar 2019

AllikataRedigeeri

VanasõnadRedigeeri

  • Harva kehva pajas seapea.
  • Harva vaeslaps saab punaseks ja siiski seda ei sallita.
  • Heldus lubab, kehvus keelab.
  • Igamees kiidab oma, vaene kotti.
  • Igaüks omaga, vaene sant kotiga.
  • Kehvuse pada keedab kesi.
  • Kes küsib vaese valust ehk kerjaja tühjast kõhust.
  • Kes magab, on vaene.
  • Kes pandib, see sandib.
  • Kõht vaevab kehva enam kui rikast.
  • Kõik saksad rikkad, kõik talupojad vaesed.
  • Leib vaese sai.
  • Parem lahja laudas kui lihav metsas.
  • Rikas elab, kuidas tahab, vaene, kuidas võib.
  • Rikas maksab rahaga, vaene nahaga.
  • Rikka surm ja vaese pulmad on kuulsad.
  • Rikkal au ja vara kallis, vaesel toit ja uni magus.
  • Rikkal suur pea, vaesel suured jalad.
  • Rikkast perest osta hobune, vaesest vallast võta naine!
  • Rutt rattal, rutt kodaral, vaene naine vankril.
  • Sits kehva siid.
  • Sool ja sabata silk on vaeslapse võileib.
  • Tahtmine õige, saamine vaene (halb).
  • Vaene ei ole see, kel vähe, vaid see, kes palju tartvitab.
  • Vaene elab Jumalaga, rikas oma varaga.
  • Vaene laseb silmist suhu.
  • Vaene on rikka leiväkõrvaline (roog).
  • Vaene peab vaeva nägema, rikkale jookseb ise suhu.
  • Vaene see, kes rohkem raiskab kui kogub.
  • Vaene tihti virka lasta, rikas laiska lasta.
  • Vaene vaestega, vares varestega.
  • Vaesel ikka vaese aru.
  • Vaesel palju vaakujaid.
  • Vaesel pole toitu valida.
  • Vaest lükatakse auku, rikast tõstetakse kõrgesse (taevasse).
  • Vesi vaese piima jätk.
  • Võlg teeb vaese orjaks.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel