Karu süda

"Karu süda" on eesti kirjaniku Nikolai Baturini 1989. aastal ilmunud romaan. Teose peategelane on Siberisse kolinud kütt Niika, kes püüab taigas enda, inimeste, looduse ja loomadega hakkama saada, otsides ajas, inim- ja ürgmaastikus looduse südant, elu- ja enesetunnetust. Romaan põhineb autori Siberi läbielamistel. Raamatu andis välja kirjastus Eesti Raamat.

• Rikkad vaesuse poolest, annikad hingelt, rahul oma käekäiguga: nõnda nägid nad välja. (lk 7)
• Kui ma aastaid hiljem kõrverännul üht laiaturjalist, kõrgesarnalist meest, ehtsat nganassaani kohtasin, pani too mulle oma keelest ümber, et "nganassaan" tähendab "inimene". Ma ütlesin talle: "Kas keegi suudab kaks korda inimene olla?"

"Ühtegi korda ei suuda olla keegi," ütles ta. "Aga püüdma peab." (lk 8)

• Kütid istusid oma untakandadel, tegid mulle vaikides ruumi, ei vaadanud mu poole üles, vaid lõkkesse – tuli on inimpilkude ürgne kohtumispaik. (lk 14)
• "Kui sina sure puu all, ole sina heas paigas surnud, kui sina ela puu lähedal, ela sina sõbra seltsis," ütleb nende tarksõna. (lk 18)
• Need naljad jõudsid vahel kohale kahe-kolme päeva, vahel kahe-kolme aasta pärast – mõnel tõsidamal juhul, millest siis naerdes üle saadi. "Kui pimedaks lähe, küll siis paista!" ütlesid nad selpuhul. (lk 19)
• "Kui naistel raske ole, siis nendel kerge ole. Kui naistel kerge ole, siis nendel raske ole." Ma ei jõudnud seda pähklit veel katki hammustada, kui kaks veerjat tütarlast minust mööda mu ränkrasket pampu sulepadjana kahevahel vedisid. Nad viisid pambu onni ja väljusid, näost väga õnnelikud. Äärepealt oleksin nad õnnetuks teinud! (lk 20)
• Pidasime vaikset pidu. Maailm eksib, kui ta arvab, et pidu ei saa vaikselt pidada ja et see ei või lõbus olla. Suu asemel võivad laulda ka silmad ja kokku võivad lüüa ka pilgud. Ning hing võib hüüda tummi tooste. (lk 20)
• Kui mu tulek sesse kõrvepaika oli minu enese jaoks uudne ja üllatav, siis loodus ei teinud sellest väljagi. Ta oli juba näinud enda taustal inimesi, ja ma ei paistnud talle neist parem ega halvem. Looduse ükskõiksus ei ole solvav. (lk 25)
• Inimesele, kes tahab teises midagi rohkem teada, kui üldiselt teatakse, on vaja aja ja vahemaa distantsi – mida kaugemalt vaatad, seda lähemalt näed. (lk 31)
• Enesetapul puudub ilu, kui seda järjest korratakse. (lk 56)
• Romantika on inimhinge allikas. Kellel see on kuivanud, selle juurde kasvavad rajad umbe… Januline leiab eest kuiva liiva ja vanad jäljed. (lk 57)
• Halb on samapalju hea kui hea on halb; nad on võrdväärsed jõud ega vaenle omavahel, nagu arvatakse, vaid täiendavad teineteist Suure Tasakaalu huvides. (lk 78)
• Ta lõi Simoniga kokku ja kallas viina lahedalt sisse. "Niika," sepp kustutas leivaga huuli, "sinu mulk on viimasel ajal viinale lahke, sõnadele kitsi…"

Kütile mõjus see kiitusena. "Noh, targemale peab teed andma." (lk107)