Tuletõrjuja

Proosa

Nüüd oli tuletõrjuja üsna lähedal.

"Seisa paigal, nagu sa oled!" hüüdis ta Väikevennale. "Ära liigu paigast, ma tulen ja toon su alla."

See oli temast kena, arvas Väikevend, kuigi üsna tarbetu. Tema, Väikevend, oli ju terve pärastlõunase aja traavinud ja kõndinud mööda katuseid, küllap ta oleks võinud veel paar sammu teha.

"Kas minu ema saatis sind mulle järele?" küsis ta tuletõrjujalt, kelle süles ta mööda lahtikäivat redelit allapoole liikus.

"Mis sina siis arvad!" vastas tuletõrjuja. "Aga kuule... mulle paistis korra, nagu oleks seal katusel seisnud kaks väikest poissi..."

Väikevennale meenus, mis Karlsson oli öelnud, ning ta vastas tõsiselt:

"Ei, seal polnud peale minu ühtki teist poissi." (lk 79)

Astrid Lindgren, "Karlsson katuselt", tlk Vladimir Beekman, 2008

Tallinna Linna Vabatahtlikkude Tuletõrjujate Selts oli vanim Vene riigis. Freiwilliger Feuerwehri nime all oli selts tuntud mu lapsepõlve- ja noorpõlveaastail. Seltsi liikmeiks olid suuremalt jaolt sakslased ja saksastunud eestlased; ülemused olid kõik sakslased. Alles hiljem, kui "Teataja" hakkas ilmuma ja linnavalitsusesse tulid eesti soost kodanikud, hakkas seltsiliikmete hulka tekkima eestlasi, kes seltsi lõpuks üle võtsid. (lk 76)
Oli mehi, kes hakkasid "pritsumeesteks" seepärast, et neid kord maetakse orkestrihelide saatel. Sellised matused, mis olid linnas suursündmuseks ja mitu päeva ette teada, toimusid enamasti pühapäeviti, sest siis olid ju kõik vabad. Juba hommikust peale olid teeäärsed kõnniteed rahvast täis, kes ootasid matuserongi möödumist. Orkester mängis uhkesti, mehed sammusid sirgelt, säravad vaskkiivrid peas, nad teadsid ju, et nad on päevakangelased, ja üldpilt oli tõepoolest ilus. (lk 77)
- Elfriede Lender, "Minu lastele", Eesti Päevalehe AS, 2010

Ajal enne elas ta Huskvarnas Faktorigatanil kolmekorruselises majas.

Tema isa oli päästetöötaja ja tuletõrjuja ning hukkus tulekahjus 1965. aastal.

Seal oligi murdepunkt, mida ei saanud eluilmaski maha kustutada. Sellel kohal oligi kalendris eraldusjoon. Aga ta oli kõigest seitsmeaastane. Mida teadis tema mõistest "ei iialgi", mis teda kogu ülejäänud elu jälitama jäi? Mitte miski, mis on nii iseenesestmõistetav, ei saa ju ühe sekundiga olemast lakata. Justkui poleks seda kunagi olnudki? Isa kingad olid ju ikka esikus, kuhu ta need jättis. Tema hambahari oli vannitoas ja ootas teda. Raamat, mida nad olid koos lugema hakanud, lebas lahtiselt öökapil. Oli ju selge, et ta peab olemas olema. Praegu on ta lihtsalt surnud, aga ta tuleb hiljem.

Kuid aastad läksid ja kõik jäi hiljaks.

Aga väike poiss oli ikka veel alles.

Asjatult ootas ta, et kõik oleks jälle nii nagu ennegi. (lk 20)

Seepärast oli isa Peteri jaoks üha rohkem legend kui inimene, ja iga omadus, mis tema kujutluses isal oli olnud, oli tegelikult tema enda välja mõeldud.

Aga ometi arvas ta teadvat, et kusagil sügaval on midagi. Midagi omast. Sügaval ajukäärudes ja -soppides oli mälestus - või pigem tunne kui mälestus - tõelisest, soojast armastusest, mida ta oli näinud oma isa näol, kui ta talle välisukse juurde vastu jooksis, ja turvatunnet sisendav tulekahjusuitsu lõhn ning lähedus, kui isa teda sülle võttis. (lk 50)

Karin Alvtegen, "Võlg", tlk Mari Jesmin, 2004

Luule

Õhtuks sai valmis see topeltfuuga

Eile kuulasime seda naisega
(kontserdisaal oli rahvast täis
Jankel ja Mari-Ann olid ka seal)

Üks tüse tädi kuulas ja läks härdaks
sest talle tuli meelde kadunud Voldemar
tubli pritsimees
״Tõepoolest huvitav jah
kuidas küll Bach..." mõtles ta

Enn Vetemaa, "Isemajandav komponist", kogust "Lumesõda", 1966, lk 91-92