Lüpsmine

Proosa

• Ainuke loom, kelle pidamisega Arkaadi ennast toime arvas tulevat, oli kass. Ta teadis, mida kass sööb ja joob. Tähendab, ta teadis muidugi ka, et lehm sööb heina ja et lehma lüpstakse kolm korda päevas, ja seale võib anda kartulikoori ja kanadele teri, aga ta oli ajalehest lugenud igasugu söötühikutest ja ratsioonidest ja silost ja sellestki, et igaüks ei saagi lehmalüpsmisega hakkama. (lk 13)
  • Astrid Reinla, "Majapidamine", rmt: Astrid Reinla, "Inimestega", 1982

• Kuid lehmi ei võidud ometi lüpsmata jätta, ja õie otsustas vapralt katset teha. Ott ja Ants pidid aga lüpsmise ajal lepaokstega kärbseid ja parme lehma küljest ära hirmutama, et loom rahulik püsiks.

Õie pesi käed puhtaks, sidus puhta põlle ette ja puhta rätiku pähe, nagu ema ja Linda lüpsma minnes tegid. Siis istus väike perenaine madalale lüpsijärile ja asus Küütu lüpsma. Poisid vehkisid lepaokstega kärbseid, ja lihtne, alandlik Arutalu Küüt oli nüüd nagu mõni vägev neegrikuningas, kelle kohal ta alamad palmioksi lehvitavad palavuse tõrjumiseks. (lk 47-48)

• Lüpsmine edenes pikkamööda, sest Õie väikesed sõrmed väsisid ruttu ja ta pidi vahetevahel puhkama. Kulla, Pisi-Kalju ja kass seisid laudauksel ja ootasid lüpsipiima. Ajaviiteks jälgisid nad pääsukesi, kellel oli poegitäis pesa lauda laepalgi küljes. Ilusad linnud lendasid nagu nooled sisse ja välja, hetkeks pesa juures peatudes, kus siis igakord äge sidin algas. (lk 48)
  • Alide Dahlberg, "Arutalu lapsed", 1944