Ohvriand

ProosaRedigeeri

  • Kuigi taevasse on juba tõusnud valge lame kuuketas, mis heidab piimjat valgust üle rahuliku maa, üle elumajade pruunide lamedate katuste, kastemärgade aasade ja kõrgete palmide aeglaselt pendeldavatele lehvikutele, istuvad külalised ikka veel liikumatus mõtiskluses. Inimesi taassünni needusest vabastada ja neile nirvaanasse teed juhatada tahtnud Valgustatu ning oma kaasaegseid uut moodi elama õpetanud reaalse inimese Siddhartha Gautaina mälestussamba ees põleb palju väikesi õlilampe. Leegid lampides hubisevad rahutult ning heidavad pühamu seintele fantastilisi varje. Nad valgustavad närtsinud õisi, riknenud puuvilja ja kuivanud riisi. Saare troopiline kliima on ohvriannid inetuks muutnud. Miks üldse asetatakse Buddha kuju ette ohvriande, annetatakse sellele, keda ta vahetu järelpõlv austas mitte kui jumalat, prohvetit või religiooni loojat, vaid ainult kui tarka õpetajat, filosoofi ning seega ka kui oma käskijat?
"Neid ei tule pidada ohvriandideks," selgitab reverend Wipulasara. "Niisama vähe on ka Buddha kujutis pühapilt. Buddha kujutised on tehtud inimeste jaoks, kes vajavad näitlikke esemeid, et mitte unustada elavat Buddhat ja ta õpetust endale eeskujuks võtta. Ja piltidele tuuakse kinke, mis oleksid Valgustatut rõõmustanud ta eluajal: lõhnavaid lilli ning riisi ja puuvilja, et ta ei peaks tühja kõhtu kannatama, ja beetlit, et ta saaks suud värskendada. Annetajate fantaasia ei pruugi seejuures suurem olla kui nendel inimestel, kes surnute haudadele lilli asetavad ja nendel mõnikord küünlaid põletavad." (lk 26-27)
  • Meie autojuht on kadunud rahva hulka. Kõik ta mõtted on koondatud vaid sellele, et täita oma naise palvet — panna ohvrianniks määratud siidrätik kuhugi hästi nähtavale kohale. Kulub üle tunni, enne kui me ta jälle üles leiame. Palverändurite juurdevool ei lakka. Lastel on käes õhupallid ja ilusad tuulerattad. Maas vedelevad puruks sõtkutud lilleõied ja kirjud paberitükid. Eredatest lampidest valgustatud tänaval hõljub pilvena peen tolm. Pühalikkust leiame jälle alles seal, kus pole valgust ega lärmi, seal, kus vanad puud heidavad tumedaid varje, kus on kuulda tsikaadide laulu ja vaikses jõevees peegeldub kahvatu kuu. (lk 100)
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973