Kuuvalgus

Kuuvalgus on päikesevalgus, mille Kuu on kuritahtlikult omastanud ja esitab nüüd enda oma pähe.

Proosa

Kui ta filosofeerib, looritab ta esemeid tavaliselt mõnusa kuupaistega, mis üldiselt kena on, aga ühtki eset üksikult selgesti näha ei lase. (lk 47)
Selleks, et tundeliselt kirjutada, on vaja midagi rohkemat kui pisaraid ja kuupaistet. (lk 51)
- Georg Christoph Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, Loomingu Raamatukogu 28/1972

[Gilbert:] Jah, ma olen unistaja. Sest unistaja on inimene, kes leiab teed vaid kuuvalgel ning tema karistus on see, et ta näeb koitu enne ülejäänud maailma.
- Oscar Wilde, "Kriitik kunstnikuna"

Võrreldagu aga Pheidiase laiaõlalisi kujusid Praxitelese saleda elegantsiga; seatagu Tiziani tüseda, elurõõmsa rahulise ilu kõrvale ta õpilase El Greco ülipikad, kõrkjataoliselt sisemise tormi käes kõikuvad ilmutused; vaadeldagu pärast Rubensi õitsevaid lihavärve van Dycki õrnu, hõbehalle pilte - ja iseenesest selgub, missugune ülepääsmata kuristik lahutab üksteisest neid aja poolest nii ligistikku seisvaid mehi. Eelvõitjad hindavad jõudu ja kehalist ilu, kummardavad päikest ja maitsevad elu; järelkäijad otsivad elegantsi ja hingelist rafineeritust, nende tüdinud, habras, jõuetu vaim jumaldab kuuvalge müstikat ja surmavarjud nüansseerivad nende tundeilma.
- Helmi Neggo, "Moonduvast ilust", Naiste Töö ja Elu 9-10, 1916, rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne", koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013, lk 126

Kuna oli suvi, sõitsime öösiti. Nii pääsesime päevase kuumuse eest. Mäletan pikka sõitu kuupaistelisel ööl läbi üksildase metsase maastiku. Kõik oli surmvaikne, vaid meie saatjaskonna hobuste kabjaasted kajasid läbi öö. Oli täiskuu ja isa hoiatas mind: "Pane tihe loor näo ette, kuu põletab."

Ma ei uskunud seda ja ei võtnud tema nõu kuulda. Järgmisel hommikul olin täiesti pruun ja kogu nägu valutas.

Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 76

Ja ma ei leia paremat näidet tolerantsile, nagu ma ise oma kodukootud viisil sellest aru saan, kui ühes anekdoodis kahest meremehest. Ühel õhtul, kui laev oli keset ookeani, olid nad kahekesi rinnuli reelingul. Ainus, mis oli näha, oli vesi, taevas ja täiskuu. Ütles siis üks neist: "Kas sa tead, et kuu on üks täiesti surnud taevakeha. Seal ei ole ei vett, õhku ega elu üleüldse. Isegi oma valgust ei ole tal — sellegi saab ta päikeselt." Millele teine vastas: "Jah, aga kuhu tal ikka minna on!" Selles vastuses väljendub minu arvates tõeline tolerants, mida me nii vähe leiame, eriti nende juures, kes nüüd nii tihti ja nii kõva häälega tolerantsist räägivad.
- Karl Ristikivi, "Kirjanduse ülesanded", Mana 35/1969

Vaikses, kuid jahedas kõrbeöös heidab kuuvalgus maapinnale õrnu pitsilisi varje. Sadie hüples auto ees mõned jardid ja hakkas siis, nina maas, alusmetsas ringi nuuskima. Mõne hetke pärast hakkas koer valjusti haukuma. Iseloomulik klähvimine tähendas, et peni oli mõnd kõrbelooma hirmutanud. Arvatavasti jälitas Sadie sedasama nende lähikonnas elavat vana vintsket rohtlajänest nagu alati. Rituaalne jaht kestis päevast päeva tundide kaupa, ilma et kumbki loom oleks seda eriti tõsiselt võtnud.
- J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 18

Ta oli kuulnud ema hõbeehete kõla. See ütles talle, et öö on kuuvalge. Ta teadis, et kuuvalguses paistab hõbe pruuni naha taustal valge. Sellest ei räägitud kunagi, kuid Kasper teadis, et ema oli saanud ehted oma varasematelt armukestelt. Et nende katkematu, meloodiline kõlin tekitas Maximillianis vajaduse pidevalt enda kallal tööd teha, see oli memento mori, nagu oleks väikesel laual, millel ema supi keetmiseks toiduaineid hakkis, seisnud surnupealuu.
- Peter Høeg, "Vaikne tüdruk", tlk Tiina Toomet, 2008, lk 260

Luule

Kui kirik, seisis öös küpress,
kui arm meil kestis lõputult,
pühalikus kuuvalguses
ilm puhas, helkiv nagu kuld.
Nõlvil oliive helendus,
org säras, kuni tõusid mäed;
hõõgmardikad ja ööbikud,
helkisid tuled laulu käes.
Oh ööbikud, oh ööbikud.

Elizabeth Barrett Browning, "Bianca ööbikute seas", 1862

Kui hõõguks hõbedat kõik taevaleed:
Täis kirgast sätendust, opaalisina,
Täis helmehelke, piimavalget vina,
Näen mõrsjakaunilt õitsvat seda ööd.

Marie Under, "Kuuvalge" kogus "Sonetid", Siuru, 1917, lk 40

Ja tähti kaste ees jalge,
kuu õhetab kõrguse jääs -
kõik äkki vaikselt nii valge,
et kõnnid kui küünal käes.

Marie Under, "Õhtune käik", rmt: "Uneretk", 1968, lk 29

Ah, tüki maad jalg surma kõrval käis.
Nüüd olen kodus. Kamber suurest kuust
lööb hiilgama, kui oleks ingleid täis,
kes vastu võtmas tänu minu suust.

Marie Under, "Nägemus", rmt: "Uneretk", 1968, lk 35

Templivärav ja õlipuu salud
ja siis tuli kuuvalge öö,
üle oksade varjude vaevas Sa palud,
et tolmuks ei laguneks töö.
Päevil tunaseil need, kellel kõrvad,
ei hoolinud hõiskaja suust,
ainult see, keda rutjusid mõtetes mõrvad,
sai kepi Su õnnistet puust.

Uku Masing, "***Templivärav ja õlipuu salud...", rmt: "Neemed vihmade lahte", 2. trükk, 1959, lk 94

Kuupaistel roheline läigib jää,
kuupaistel maastik sädeleb kui suhkur.
Öötuules lumitolm keeb üles tuhkur
ja tähina meil' vajub üle pää.

Heiti Talvik, "Taliöine" 2 kogust "Palavik" (1934)

Las vihistab, las vihistab
me ümber tuisutrall.
Las lumi naeru kihistab
kuuvalgel laane all.
Me otsime, me tõttame –
näe, ongi kähar kuusk!
Just selle kaasa võtame,
see kõlbab nääripuuks.

Paul Haavaoks, "Las vihistab", viisistanud Arvo Pärt