Valeria Luiselli

Mehhiko kirjanik

Valeria Luiselli (sündinud 16. augustil 1983 Méxicos) on Mehhiko kirjanik, kes elab USAs ja kirjutab nii hispaania kui inglise keeles. Eesti keeles on ilmunud tema "La historia de mis dientes" (2013).

"Minu hammaste lugu"Redigeeri

Valeria Luiselli, "Minu hammaste lugu". Tõlkinud Mari Laan. Tänapäev, 2022. Teose peategelane on oksjonipidaja Gustavo Sanchez Sanchez, hüüdnimega Carretera ehk Maantee.


  • See siin on minu hammaste lugu. Minu perekondlik kiri tulevikku, minu essee kollektsiooniesemetest ja radikaalsest taaskasutusest. Kõigepealt tulevad Algus, Keskpaik ja Lõpp nagu igas loos. Seejärel tulevad paraboolid, hüperboolid, ellipsid ja kõik muu. Ja siis, ma ei tea, mis tuleb. Tõenäoliselt häbi, surm ja pärast seda postuumne kuulsus; aga selle kohta pole minul enam esimeses isikus midagi ütelda. (lk 13)
  • [Isast:] Endasse tõmbunult uuris ta niiskuslaike laes, kuulas Haridusraadiot ja näris küüsi, sõrm sõrme haaval.
Ta alustas väikesest sõrmest. Surudes küüne nurga ülemise ja alumise keskmise lõikehamba vahele, kaksas ta väikese tükikese lahti ja eemaldas häiriva küüneserva ühe ropsuga. Pärast ära kiskumist näris ta seda natuke aega, ajas keele rulli ja puhus: küüs läks lendu ja kukkus minu kirjatehnika vihiku peale. Väljas haukusid koerad. Mina vaatasin seda, surnud ja räpane, mõne millimeetri kaugusel minu pliiatsiotsast. Siis joonistasin selle ümber ringi ja maalisin tähti edasi, jälgides hoolega, et ma ei kirjutaks joonistatud ringi sisse. Mu laiajoonelise Scribe vihiku peale sadas taevast küüsi nagu ventilaatori tuulest heidetud meteoriite: nimetamats, pikkpeeter, nimetissõrm ja pöial. Ja siis teine käsi. Mina paigutasin tähti ümber väikeste ringjoonestatud kraatrite, mida isa lendavad heitmed paberile jätsid. Kui ma harjutuse valmis sain, kogusin küüned hunnikusse ja pistsin püksitaskusse. Seejärel oma toas panin need ümbrikusse, mida ma hoidsin padja all. Mu kollektsioon kasvas nii suureks, et oma lapsepõlve jooksul sain täis mitu ümbrikku. (lk 15)
  • Osalesin kursustel ja töötubades üle kogu vabariigi ja isegi kontinendi. Võiks öelda, et minust sai kursuste kollektsionäär: esmaabi, ärevuse kontroll, toitumine ja toitumisharjumused, kuulamine ja kehtestav käitumine, loominguline juhtimine, Photoshop, uusmaskuliinsused, neurolingvistiline programmeerimine, seksuaalne mitmekesisus. See oli kuldajastu. Kuni see sai läbi nagu kõik, mis hea ja ilus. (lk 20)
  • Seejärel abiellusin Verónicaga. Korraldasin autooksjoneid Cuauhtemocis. Lahutasin ja abiellusin Valeriaga. Hakkasin reisima rohkem kui Rolling Stones. Reisidel hakkasin koguma esemeid, mida ma ostsin oksjonitelt üsna mõistliku hinnaga. Lahutasin uuesti. Korraldasin antiikesemete oksjoneid Bratislavas, kinnisvaraoksjoneid Costa Azulil, memorabiilide oksjoneid Tokios. Jätkasin oksjonipidamisega. Abiellusin Vanesaga, lahutasin uuesti - ja nõnda edasi, kuni eesnääre jne, ja naistega oli kõik, aga mitte oksjonitega. Müüsin oksjonil juveele, maju, klassikalist kunsti, kaasaegset kunsti, veini, kariloomi, raamatukogusid ja narkokaupmeestelt konfiskeeritud meeletuid varasid. Müüsin Mortonis, Christiesis, Sothebysis, Dorotheumis, Tajanis, Grisebachis ja Waddingtonsis. Sain pururikkaks, üheainsa haamrilöögiga tegin paljaks miljonäre: esimest, teist ja kolmandat korda. (lk 28)
  • [Carretera:] "Selles erakordses endisaegses hammastikus puudub seitse hammast. Nende omanik oli kõrget kasvu, harmoonilise kehaehitusega ja märkimisväärselt kauni näoga. Tema nimi oli Francesco Petracca, kuigi ta lasi end kutsuda Petrarcaks, ma arvan sellepärast, et see kõlas petriarhaalsemalt. Ta oli luuletaja ja laulukirjutaja. Logard, nagu nad kõik; tujukas, läila, ent oskaja.
Mõni aasta tagasi avas rühm teadlasi tema haua, sest Itaalia valitsus tahtis teha täpse ja lõpliku koopia tema näost, et tähistada tema surma seitsmesajandat aastapäeva. Kolba luid kokku pannes kahtlustasid teadlased, et need kondid kuulusid väga tõenäoliselt naisele. Nende kahtlus tugines minu hinnangul lihtsalt sellele, et leitud pea oli väga väike, liiga väike, et kuuluda mehele, sellele mehele. Nad lasid teha ühe roide ja ühe purihamba DNA-proovi. Mõni päev hiljem andis teadlaste rühma juht dr Caramelli avalikult teada, et testide mitmeti tõlgendatavad tulemused ei kinnitanud, kuid toetasid nende kahtlusi: oli ilmne, et keha ja pea kuulusid erinevatele isikutele, kuid kummagi sugu ei olnud võimalik kindlaks määrata. Ja kuna seda polnud võimalik kindlaks määrata, otsustati, et pea on "apokrüüfiline". Vaene Petracca." (lk 49)
  • [Carretera:] "Härra Rousseau pühendas suure osa oma elust kõndimisele. Niisama lihtsalt: see tegelinski kõndis, nagu sõltuks tema sammudest inimkonna heaolu. Ühel päeval läks ta tänavale jalutama ja üks koer ajas ta alla. Väidetavalt möödus koer suurel kiirusel joostes, takerdus hetkeks tema jalgadesse ja meie nurjatu lendas kraavi, mis ääristas teed tema kodu ja küla vahel. Ta kaotas kaks hammast, needsamad, mis on täna siin meie ees. Ainult kaks hammast, aga nagu ma juba ütlesin, missugused hambad! Nad on nii jubedad, et väärivad monumenti. Need kaks konkreetset eksemplari näevad välja nagu keerdtrepid selgesse, endisaegadel katuga kaetud taevasse." (lk 53)
  • Oksjoni läbiviimine on tegevus, mis põhjustab minus pidurdamatut sõltuvust nagu mõnedel inimestel hasartmängud, teatud ained, seks või valetamine. Mida rohkem ma müün, seda rohkem tahan ma müüa. Kui ma olin noor, lahkusin oksjonimajast sooviga kõik hakkama panna: autod, mida ma tänaval nägin, valgusfoorid, hooned, koerad, aeglased vanainimesed, putukad, kes hajameelselt mu vaateväljast läbi liikusid. (lk 58-59)
  • [Carretera:] "Tõelised kirjanikud ei näita kunagi oma hambaid. Seevastu šarlatanid naeratavad, demonstreerides oma hammaste kurjakuulutavat poolkaart. Kontrolli järele. Otsi üles kõigi nende kirjanike fotod, kellest sa lugu pead, ja sa näed, et nende hambad jäävad alati varjatud saladuseks. Ma arvan, et ainus erand on argentiinlane Jorge Francisco Isidoro Luis. Ma olen kindel, et temast on juba teadustöid kirjutatud."
"Borges?"
"Seesama. Pime argentiinlane. Aga tema ei lähe arvesse, sest ta oli pime ja ei näinud, et ta naeratab."
"Borges on minu iidol. Kas te olete teda lugenud?" küsis noor Robert Walser lapseliku õhinaga. (lk 93)
  • Carretera oli mees, kellel oli järjekindlust ja ennekõike õnne. Kui ta oli kuus nädalat vändanud rattal mööda linnaosa ääremaid ja küsinud kõigilt tuttavatelt, lähedastelt ja kaugetelt, sai ta võimaliku vastuse, olles usutlenud müstilist ja elutarka tarikat, omaaegset El Economista astroloogi Pablo Nerudat. Tarikas saatis ta XXI Sajandi Hambakliinikusse, mis asus kuulsa metallitöökoja Hari ja Frees läheduses, kus Keith Richardsi identne teisik, vanaproua nimega madame Le Calvez, parandab masinaid seenehinnaga. (lk 109-110)
  • Märkasin, et Ernesto Sabato silmitseb teatava melanhooliaga reklaamtahvlit meie vastas teisel pool tänavat. Sellel oli reklaam fotoga hobusest, ehk tõesti veidi nukrast, kes seisis voodi kõrval ühes New Yorgi hotellis.
"Need Manhattani hobused on küll kaastundlikud," ütles ta, raputades pead ning kergitades pisut kulme.
"Ma ei tea, kas kurvameelsus läheb kaastunde ilminguna arvesse," ütlesin.
"Muidugi läheb," vastas ta. "Enesehaletsus on kahtlemata üks kaastunde vorme." (lk 116-117)
  • "Mitte akordion, vaid bandoonium," ütles Eduardo Mendoza Franz Kafkale ja virutas talle veel kord nahkpiitsaga üle selja. Franz Kafka kohendas ülikonda, päikeseprille, ja silmitses tähelepanelikult partituuri. Siis asetas ta uuesti keele hammaste vahele, tõmbas huuled justkui poolikuks naeratuseks pingule ning hakkas jälle imiteerima kärbsesuminat: bzzzzz, zzzzz, bzzz, bzzzzzzzb, zz. Mõne minuti pärast tegi Franz Kafka väsinult uue pausi ja ütles Eduardo Mendozale:
"Te saaksite seda akordionil paremini mängida, don Eduardo, miks te sunnite mind seda sumistama."
"Ole vait ja tee tööd," ütles Eduardo Mendoza. (lk 123)

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel