Akordion

Proosa

Ta oli peaaegu kolmteist, minust viis kuud vanem. Tema oskas inglise keelt paremini kui Tatjana, sest ta oli peaaegu kõigi Beatlesi laulude sõnad pähe õppinud. Ta laulis neid, saates end vanaisa kingitud akordionil, sellesama vanaisa, kes oli nende juurde kolinud pärast seda, kui Miša vanaema suri, ja Miša sõnul laskus tema hing haneparve kujul Peterburi Suveaeda. See jäi sinna tervelt kaheks nädalaks, kaagutas vihma käes, ja kui see lahkus, oli muru junne täis. Mõni nädal hiljem saabus tema vanaisa, vedades enda järel päevinäinud kohvrit, mille sees oli "Juutide ajaloo" kaheksateist köidet. Ta kolis niigi kitsasse tuppa, mida Miša oma vanema õe Svetlanaga jagas, võttis akordioni välja ja hakkas oma elutööd looma. Alguses kirjutas ta lihtsalt Vene rahvalaule, mis olid segi juudi riffidega. Hiljem läks ta üle süngematele ja metsikumatele versioonidele ning lõpuks ei mänginud ta enam üldse midagi, mida nemad tundsid, pikki noote hoides ta nuttis, ning kellelgi ei tarvitsenud Mišale ja Svetale öelda, ükskõik kui pika taibuga nad ka polnud, et vanaisast on viimaks saanud see helilooja, kelleks ta oli kogu aeg tahtnud saada.
- Nicole Krauss, "Armastuse ajalugu", tlk Kaisa Kaer, 2009, lk 109

"Mitte akordion, vaid bandoonium," ütles Eduardo Mendoza Franz Kafkale ja virutas talle veel kord nahkpiitsaga üle selja. Franz Kafka kohendas ülikonda, päikeseprille, ja silmitses tähelepanelikult partituuri. Siis asetas ta uuesti keele hammaste vahele, tõmbas huuled justkui poolikuks naeratuseks pingule ning hakkas jälle imiteerima kärbsesuminat: bzzzzz, zzzzz, bzzz, bzzzzzzzb, zz. Mõne minuti pärast tegi Franz Kafka väsinult uue pausi ja ütles Eduardo Mendozale:

"Te saaksite seda akordionil paremini mängida, don Eduardo, miks te sunnite mind seda sumistama."

"Ole vait ja tee tööd," ütles Eduardo Mendoza.

Valeria Luiselli, "Minu hammaste lugu", tlk Mari Laan, Tänapäev, 2022, lk 123

Luule

Viiv on nii
helge ja ilus
nagu järve kukkunud
akordion.

Aleksander Müller, "Paat", rmt: "Eesti luuleilm" II, 2017, lk 96

Üks tütarlaps on veel kumendamas õhtuse
taeva foonil. Tema hüljatud majas metsa
veerel kahiseb purjus akordion vanu ja
tuikavaid viise. Ent tütarlaps taeva

taustal ei tea ometi, mis on õnn. /---/

Sest hääbub õnn, ja kustub
samuti kord kumendus ühest kunagisest

tütarlapsest. Kaob õnnest kirvendav tae-
vaski. Jääb vaid akordioni joomane hääl,
jääb vaid vesine heietus olnud õnnest,
mis tuli kord äraeksinud tuulena. Tuli

otse koduõuele, tuli küll.

Toomas Liiv, "Kumendus õhtusel taeval" kogus "Fragment" (1981), lk 20

Rääkige kõigest, mitte ainult ahastusest -
kui laps nutma hakkas,

meisterdas ta ajalehest mütsi ja surus oma vaikuse kokku
nagu akordioni lõõtsa:

Rääkigem kõigest, mitte ainult ahastusest -
ja ta mängis seda häälest ära akordionit riigis,

kus ainus muusikariist on uks.

Ilya Kaminsky, "Ülistuslaul" kogus "Kurtide vabariik", tlk Carolina Pihelgas, LR 32–33/2020, lk 47

Kutsuda paar ammu kadunud sõpra
ja lasta suurel uksel vajuda valla,
otsida katkise laelambiga tagatoast
mõned vanad pillid, akordion ja lõhkised trummid.
Röögatada sügisöösse läbi avatud akna
helide saatel, mida ei oleks arvanud
end luua suutvat.

Berit Petolai, "Hämarate aegade tõmme" kogus "Meoma ümisevad tuuled" (2019), lk 62