Nicole Krauss

Nicole Krauss (sündinud 18. augustil 1974 New Yorgis) on USA kirjanik.

"Armastuse ajalugu" muuda

Nicole Krauss, "Armastuse ajalugu", tlk Kaisa Kaer, 2009.

Kui mu nekroloogi kirjutatakse. Homme. Või ülehomme. Siis seisab seal: "Leo Gurskyst jäi maha sitta täis korter." Ma imestan, et ma ei ole veel elusalt maetud. Korter ei ole suur. Ma pean vaeva nägema, et hoida vaba voodi ja tualeti, tualeti ja köögilaua, köögilaua ja korteriukse vaheline rada. Kui ma tahan tualetist korteriukse juurde minna - võimatu, ma pean minema köögilaua kaudu. Mulle meeldib mõelda voodist kui kodupesast, tualetist kui esimesest pesast, köögilauast kui teisest, korteriuksest kui kolmandast: kui uksekell peaks helisema siis, kui ma voodis olen, pean ma ukseni jõudmiseks minema tualeti ja köögilaua kaudu. Kui tulija juhtub olema Bruno, lasen ma ta sõnagi lausumata sisse ja sörgin tagasi voodisse, nähtamatu publiku juubeldamine kõrvus kajamas. (lk 5, romaani algus)
Kui proua Fried neljandalt korruselt suri ja ta leiti alles kolme päeva pärast, tekkis minul ja Brunol harjumus teineteist vaatamas käia. Me tõime väikeseid ettekäändeid - mul sai tualettpaber otsa, ütlesin ma, kui Bruno ukse avas. Möödus päev. Mu uksele koputati. Mul kadus telekava ära, seletas ta ning ma läksin ja otsisin talle enda oma, kuigi ma teadsin, et tema oma on täpselt seal, kus see alati on, tema diivanil. Ükskord tuli ta pühapäeva pärastlõunal. Mul on vaja tassitäit jahu, ütles ta. See oli minust taktitu, aga ma ei saanud sinna midagi parata. Sa ei oska süüa teha. Hetkeks tekkis vaikus. Bruno vaatas mulle silma. Mida sina ka tead, ütles ta. Ma küpsetan kooki. (lk 6-7)
Kui ma Ameerikasse tulin, ei tundnud ma siin peaaegu kedagi, ainult üht kauget sugulast, kes oli lukksepp, mnii et ma töötasin tema alluvuses. Kui ta oleks olnud kingsepp, oleks minust saanud kingsepp; kui ta oleks sitta kühveldanud, oleksin ka mina kühveldanud. Aga. Ta oli lukksepp. Ta õpetas mulle oma elukutset ja selleks ma saingi. Meil oli koos oma ettevõte ja siis jäi ta ühel aastal tuberkuloosi, tal tuli maks välja lõigata ja tal oli 41 kraadi palavikku ja ta suri, nii et ma võtsin äri üle. Ma saatsin poole tuludest tema naisele, isegi siis, kui ta ühe arstiga abiellus ja Bay Side'i kolis. Ma tegelesin selle äriga üle viiekümne aasta. Ma ei oleks seda enda jaoks ette kujutanud. Aga siiski. Tegelikult hakkas see mulle meeldima. Ma aitasin neid, kes olid ukse taha jäänud, teistel aitasin ma jälle hoida eemal seda, mida ei tohtinud sisse lasta, et nad saaksid magada ilma õudusunenägudeta. (lk 7)
Paar aastat hiljem suri tema naine. Ilma temata nende korteris elamine oli liig, kõik oli tema jaoks meeldetuletus, nii et kui minu kohal vabanes üks korter, kolis ta sinna. Me istume tihti koos mu köögilaua ääres. Võib mööduda terve pärastlõuna, ilma et me sõnagi lausuksime. Kui me ka räägime, siis ei räägi me kunagi jidišis. Meie lapsepõlve sõnad on meile võõraks jäänud - me ei oskaks neid enam endistviisi kasutada, nii et me otsustasime neid üldse mitte kasutada. Elu nõudis uut keelt. (lk 8)
Kunagi, see oli kaua aega tagasi, leidsin ma Bruno keset elutoa põrandat tühja tabletipurgi kõrval lebamas. Tal oli küllalt saanud. Ta tahtis vaid igavesti magada. Tema rinnale oli kleeplindiga kinnitatud kiri, kus oli kolm sõna: Hüvasti, mu armsamad. Ma karjusin ei, Bruno, ei, ei, ei, ei, ei, ei, ei! Ma andsin talle kõrvakiilu. Viimaks võbelesid ta laud lahti. Tema pilk oli tühi ja tuhm. Ärka üles, pagana Dumkop! karjusin ma. Kuula nüüd mind: sa pead üles ärkama! Tema silmad vajusid jälle kinni. Ma helistasin kiirabisse. Ma valasin kausi külma vett täis ja kallasin selle tema peale. Ma panin kõrva vastu tema südant. Kaugel ebamäärane kahin. Kiirabi jõudis kohale. Haiglas tehti talle maoloputus. Miks te kõik need tabletid sisse võtsite, küsis arst. Bruno, haige, kurnatud, tõstis kõigutamatult pilgu. Mis te ise arvate, miks ma kõik need tabletid sisse võtsin? kisendas ta. Palatis jäi vaikseks, kõik jõllitasid, Bruno oigas ja keeras end näoga seina poole. (lk 9)
Kui ma veel noor olin, meeldis mulle kirjutada. See oli ainus asi, mida ma elus teha tahtsin. Ma mõtlesin välja kujuteldavaid inimesi ja kirjutasin märkmikud nende lugusid täis. Ma kirjutasin poisist, kes kasvas suureks ja läks nii karvaseks, et inimesed pidasid talle tema naha pärast jahti. Ta oli sunnitud end puude otsas peitma ja armus lindu, kes pidas end saja viiekümne kiloseks gorillaks. (lk 10)
Kui ma vanemaks sain, otsustasin ma, et tahan päris kirjanikuks saada. Ma püüdsin päris asjadest kirjutada. Ma tahtsin kirjeldada maailma, sest kirjeldamata maailmas elamine oleks liiga üksildane. (lk 10)
Mõnikord uskusin, et mu raamatu ja elu viimane lehekülg on üks ja seesama, et kui mu raamat lõpeb, lõpen ka mina, suur tuulepuhang pühiks läbi mu tubade ja viiks leheküljed kaasa, ning kui õhk nendest suurtest valgetest lehtedest puhtaks on saanud, on tuba vaikne, tool, kus ma istusin, on tühi. (lk 12-13)
Mõnikord tavatsesin pärast lõpetamist kinno minna. See on minu jaoks alati suur sündmus. Vahest ostan natuke popkorni ja - kui ümber on inimesi, kes vaatavad - ajan selle maha. Mulle meeldib ees istuda, mulle meeldib, kui ekraan kogu mu vaatevälja täidab, nii et miski ei juhi mu tähelepanu sellelt hetkelt kõrvale. Ja siis ma tahan, et see hetk igavesti kestaks. Ma ei suuda teile kohe öeldagi, kui õnnelikuks see mind teeb, seda seal üleval suurendatuna vaadata. Ma ütleksin üleelusuuruses, aga ma ei ole sellest väljendist kunagi aru saanud. Mis on suurem kui elu? Kui istuda esimeses reas, vaadata üles ilusa tüdruku kahe korruse kõrgusesse näkku ja lasta tema hääle vibratsioonil oma jalgu masseerida, siis just see tuletabki sulle elu suurust meelde. Nii et ma istun esireas. Kui ma lahkun nikastatud kaela ja kahaneva erektsiooniga, siis see oli hea koht. Ma ei ole nilbe mees. Ma olen mees, kes tahtis olla sama suur kui elu. (lk 13)
Mu süda on nõrk ja ebausaldusväärne. Kui ma lähen, siis on asi kindlasti mu südames. Ma katsun seda nii vähe koormata kui võimalik. Kui miski peab mõju avaldama, siis suunan selle mujale. Näiteks kõhtu või kopsudesse, mis võivad hetkeks peatuda, kuid ei ole veel kunagi järgmist hingetõmmet tegemata jätnud. Kui ma peeglist möödun ja end vilksamisi näen, või kui ma bussipeatuses olen ja mõned jõmpsikad mu selja taha tulevad ja ütlevad: "Kes tunneb sitahaisu?" - väikesed igapäevased alandused - siis need võtan ma üldiselt vastu maksaga. Teised kahjustused võin suunata teistesse kohtadesse. Kõhunäärme olen reserveerinud kõige kaotatu rünnakuks. See on tõsi, et seda on nii palju ja see elund on nii väike. Aga. Teid üllataks, kui palju see välja kannatab, ma tunnen vaid kiiret teravat valu ja siis on see möödas. (lk 13)
Ma lihtsalt märkan teatud korrapärasid. Kui kell on tagasi keeratud ja väljas läheb pimedaks enne, kui ma selleks valmis olen, siis mingil seletamatul põhjusel tunnen ma seda randmetes. Ja kui ma ärkan ja mu sõrmed on kanged, nägin ma peaaegu kindlasti unes lapsepõlve. Lagendikku, kus me tavatsesime mängida, lagendikku, kus kõike avastati ja kus kõik oli võimalik. (Me jooksime nii kiiresti, et arvasime, et hakkame verd sülitama: minu jaoks on see lapsepõlve hääl, hingeldamine ja kingade kobin paakunud maapinnal.) Sõrmede kangus on lapsepõlv sellisel kujul, nagu see on elu lõpul minu juurde tagasi toodud. (lk 14)
Hiljem - kui juhtusid asjad, mida nad poleks kunagi kujutlenud - kirjutas tüdruk talle kirja, kus seisis: Millal sa ometi kord õpid, et kõige jaoks ei ole sõnu olemas? (lk 15)
Ja kui mees, kes oli kord olnud poiss, kes lubas, et ei armu enam ühessegi teise tüdrukusse seni, kuni ta elab, oma lubaduse täitis, siis ei tulnud see sellest, et ta oli kangekaelne või isegi ustav. Ta ei saanud sinna midagi parata. Ja et ta oli end kolm ja pool aastat varjanud, siis ei tundunud sugugi mõeldamatuna varjata oma armastust poja eest, kes ei teadnudki, et ta olemas on. Mitte siis, kui seda oli vaja ainsal naisel, keda ta eales oma elus armastas. Mida tähendab lõpuks veel ühe asja varjamine, kui inimene on juba täielikult kadunud? (lk 17)
Kui ma laps olin, rääkisid ema ja tädid mulle, et suureks kasvades saan ma ilusaks. Mulle oli juba siis selge, et mu välimus pole just suurem asi, aga ma uskusin, et lõpuks jõuab ka minuni siiski mõningal määral ilu. Ma ei tea, mida ma küll mõtlesin: et mu kõrvad, mis peast näotu nurga all eemale hoidsid, tõmbuvad tagasi ja mu pea kasvab kuidagi nii, et ta nendega kokku sobib? Et mu juuksed, mis ei erinenud oma tekstuurilt põrmugi peldikuharjast, lähevad aja jooksul ise sirgeks ja hakkavad valgust peegeldama? Et mu nägu, mis ei olnud sugugi paljutõotav - silmalaud rasked nagu konnal, huuled kitsavõitu - muutub imeväel millekski, mis ei ole kahetsusväärne? Aastate viisi tavatsesin ma hommikuti üles ärgata ja peegli ette minna, ise ikka veel lootes. Isegi siis, kui ma olin liiga vana, et edasi loota, lootsin ma siiski. Ma jäin vanemaks ja mingit edasiminekut ei toimunud. Kui üldse midagi, siis läksid asjad ainult allamäge pärast seda, kui ma teismeikka jõudsin ja mind kõigile lastele omane meeldiv veetlevus hülgas. (lk 18)
Ma tahan kusagil öelda: olen proovinud olla andestav. Aga siiski. Mu elus oli aegu, terveid aastaid, kui minust sai võitu viha. Inetus pööras mind pahupidi. Kibestumises oli teatav rahuldus. Ma otsisin seda. See seisis väljas ja mina kutsusin ta tuppa. Ma põrnitsesin tigedalt maailma. Ja maailm põrnitses tigedalt vastu. Me olime vastastikusesse vastikustundesse tardunud. Mul oli kombeks lasta uksel teiste nina ees pauguga kinni vajuda. Ma peeretasin seal, kus ma tahtsin peeretada. Ma süüdistasin kassapidajaid minult penni väljapetmises, ise samal ajal seda penni peos hoides. Ja siis mõistsin ma ühel päeval, et ma hakkan muutuma selliseks schmuck'iks, kes mürgitab tuvisid. Inimesed läksid teisele poole tänavat, et mind vältida. Ma olin inimvähk. Ja kui aus olla: ma ei olnud tegelikult vihane. Enam mitte. Ma olin oma viha juba ammu kusagile maha jätnud. Selle pargipingile asetanud ja minema jalutanud. Aga siiski. See oli kestnud juba nii kaua, et ma ei teadnud ühtegi teist olemisviisi. Ühel päeval ärkasin ma üles ja ütlesin endale: Ei ole veel liiga hilja. Esimesed päevad olid kummalised. Ma pidin naeratamist peegli ees harjutama. Aga see tuli mulle meelde. Tundus, nagu oleks mult mingi raskus võetud. Ma lasin lahti, ja miski lasi minust lahti. (lk 23)