Jooksmine

loomade ja inimeste kiireim liikumisviis
(Ümber suunatud leheküljelt Jooks)

Jooksmine on jalgade kiirkõnnist kiirem ühtlane liigutamine, tavaliselt organismi transpordi eesmärgil. Kiiret hüppamist või roomamist ei loeta üldjuhul jooksmiseks, samuti eeldatakse regulaarset kontakti gravitatsiooni suunas paikneva aluspinnaga.

Egon Schiele, "Jooksev naine" (1915)
Anna Pasternak, "Valge lipu ja jooksja peegeldus" (2008)

Proosa

muuda
  • "Ausõna, on alles loll olukord!" sõnas ta [D'Artagnan]. "Jätta enda teada niisugune saladus on sama hea, kui hoida taskus hõõguvat sütt ja loota, et see riiet läbi ei põleta. Mitte hoida saladust, kui on tõotatud, see oleks jälle autu inimese tegu. Tavaliselt tulevad mulle head mõtted jooksu pealt. Seekord aga, kas ma eksin rängalt või pean ma tõesti hirmus palju ringi jooksma, et leida lahendust sellele olukorrale... Aga kuhu joosta?... Jumala eest, lõpuks võib ju minna Pariisi poole. See on hea koht... Jookseme aga kähku... Aga kiireks jooksuks on neljast jalast rohkem tulu kui kahest. Õnnetuseks on mul praegu ainult kaks jalga... Oleks vaja hobust! "Kuningriik hobuse eest!" nagu olen kuulnud öeldavat teatris!... Peab järele mõtlema, mulle ei lähe see nii palju maksma... Conference'i väravate juures on musketäride patrull, ja ühe hobuse asemel, mida mul vaja, võin ma sealt saada kümme."


  • "Noh, kui meie maal...," alustas Alice ikka veel pisut hingeldades, "joosta tükk aega hirmus kiiresti - nii nagu meie tegime - jõuame harilikult teise kohta."
"On teil alles aeglane maa," märkis Kuninganna. "Kuid siin, kas tead, pead sa jooksma kõigest väest, et oma kohal püsida. Ent kui sa tahad mõnda teise kohta jõuda, siis pead jooksma veel kaks korda kiiremini."
  • Lewis Carroll, "Alice peeglitagusel maal", tlk Risto Järv, 1993, lk 20-21


  • Äkki pistsid Sandy ja Jenny ilma omavahel kokku leppimata jooksma — nagu rändlinnud, kes alistuvad instinktile; nad jooksid piki kivist randa vastu loojanguvalgusele, ja kui nad miss Brodie juurde tagasi tulid, siis rääkis ta nendele oma suvevaheajast, mil ta kavatses paksuks toidetud mr. Lowtheri maha jätta, et ta õdede Kerride abil ise enda eest hoolitseks, ja sõita välismaale, sel aastal mitte Itaaliasse, vaid Saksamaale, kus kantsleriks pidi saama Hitler, Thomas Carlyle'i taoline prohvetlik kuju, palju kindlam mees kui Mussolini. Ta ütles, et Saksa pruunsärklased on needsamad mis Itaalia mustsärklased, ainult et nende peale võib kindlamalt loota.


  • Pistsin uuesti jooksu. Ja tema minu järel. Mööda poodidest, mille ukserulood olid alla lastud ja tummad vaateaknad täis igasugu kraami: tindipotte ja kirjapresse ja postkaarte ja nukke ja laiali laotatud kangaid ja alumiiniumist potte-panne ja tikkimistarbeid... Ja me jõudsime välja Carrer Granile, ja mina jooksin üha edasi ja tema minu järel, kiiresti-kiiresti, ning veel aastaid hiljem meeldis talle mõnikord meenutada, et päeval, kui ta Colometaga Teemandi väljakul tuttavaks sai, pistis too jooksu, ja otse trammipeatuse juures langes alusseelik korraga plauhti kõnniteele.


  • "Jänesesõit oli ju üsnagi lõbus," jätkas peenike kare hääl.
"Joosta jänesed oskavad. Kuid isa ja ema otsimisel pole neist küll mitte mingit kasu. Siin läheb ühte tublit koeranina tarvis."



  • Mees ajas end rabinal jalule ja vaatas meeleheitlikult ringi.
"Muidugi, te võite jooksu pista, seda te võite tõesti teha," märkis Vimes jutukalt, "aga mõne arvates võib see vihjata, nagu te teaksite, et teil on mingi põhjus, miks jooksu pista. Mina isiklikult usun küll, et igaüks, kelle võmm kinni peab, peaks jooksma nagu kurivaim, olgu ta süütu või mitte, juba põhimõtte pärast. Pealegi on võmmid viimasel ajal nii paksuks läinud, et meil ongi vaja natuke liigutada. Aga pistke jooksu, loomulikult, härra Flutter, kui soovite, sest mina oskan samuti joosta, ja väga kiiresti." (lk 195)




  • Sain kollase numbri odaviskeks kätte ja kui odaviskes viimase tulemuse tegin, olin juba šokis. Pidin maha rahunema. Siis tuli 1500 meetrit, vahepeal ma puhata ei saanud, süda lihtsalt lõi! Ma sain mõne inimese strateegiad-taktikad teada, siis sain kindla peale jooksma minna. 500 meetrit oli minna, nägin, mis minu ees toimub ja teadsin, et mu jalgades on seda jaksu. Viimane ring tuli naeratusega!