Lagendik

Piibel muuda

Ma istutan kõrbesse seedreid,
akaatsiaid, mürte ja õlipuid;
ma panen lagendikule küpresse
koos plataanide ja piiniatega,
20 et nad näeksid ja teaksid,
tähele paneksid ja ühtlasi mõistaksid,
et seda on teinud Issanda käsi
ja selle on loonud Iisraeli Püha.

Jesaja raamat 41:19-20

Proosa muuda

Ürgmets pakkus meile tõetruud pilti suurest sündimisest ja suremisest, alalisest tekkimisest ja kadumisest, vahetpidamata tulemisest ja minemisest. Teaduslikul uurimisel saavutatud andmeile toetudes peame oletama, et seesugune mets kattis iidsetel aegadel tervet Eestit. Ta puudumise põhjuseks kodumaa lagendikel ja kinkudel tuleb pidada inimest ning kultuuri. Meil on põhjust arvata, et pikapeale ka Paasvere—Muuga põliste laante algupärasus ja puutumatus kaob. Päev, millal see sünniks, oleks kahtlemata kurvemaid, sest ta hävitaks jäädavalt kõige suurema ja omapärasema mälestise, mis meile seni õnnelikul viisil kodumaa ürgloodusest on jäänud.
- Johannes Piiper, "Teekond Eesti ürgmetsadesse" [juuli 1921], rmt: "Pilte ja hääli Eesti loodusest", 1975, lk 14, )

"Miks on õieti viljaväljas nii palju poeesiat?" küsib Katrin, et midagi rääkida. "Olgu ta siis heleroheline ja tuules lainetav, kuldkollane küpsev või pruunkuldsete hakkide mõtlev lagendik. Leib laual — see on juba proosa."
- Magda Pihla, "Teed ja käijad", Lund 1958, lk 278

Kord kolme kuu järel saatis mrs. Bessie Chitali või Warieda kirjadega Nuniewarrasse ja nad võtsid sealt kaasa Wytaliba posti.

Neil päevil, kui saadikuid tagasi oodati, valvas Coonardoo teed üle lagendike ja tema silmad olid rahutud nagu hirmunud linnud.

"Tulevad!" karjus ta siis ja jooksis neile vastu, et kotti kirjadega sisse tuua. Karrara postkontori ülem oli kotid pitseerinud ja Coonardoo pidas neid punaseid märke talismanideks, mis pidid kaitsma Hugh' kirju üleujutuste, keeristormide ja pahade vaimude eest nende pikal teekonnal üle mägede ja lagendike.

K. S. Prichard, "Coonardoo", tlk Vilma Jürisalu, 1968, lk 19

Sedamööda kuidas troll ikka kaugemale ja kaugemale metsa puges, kadus vähehaaval kõhe vangisolekutunne. Ta tundis ennast üksnes kaitstuna ja varjatuna jahedas hämarikus, ta oli nüüd väike loomake, kes oli end ära peitnud ja tahtis ainult rahus olla. Ent äkitselt kuulis ta jälle merd, päikesepaiste võttis ta soojalt ja pimestavalt vastu. Muumitroll oli jõudnud lagendikule kääbusmetsa keskel.

Lagendik oli üsna väike, umbes kahe kõrvuti pandud voodi suurune. Seal oli soe, mesilased sumisesid lillede kohal ja ümberringi pidas vahti tihnik. Lagendiku üle lehvisid kaskede lehed, õhuline roheline lagi, millest taevas sai läbi vaadata. See oli midagi võrratut, Muumitroll oli leidnud täiuslikkuse. Keegi polnud siin enne teda käinud. See oli tema jagu.

Tove Jansson, "Muumipapa ja meri", tlk Vladimir Beekman, rmt: "Muumitroll", 1975, lk 364

See linn olid muidugi sina. Ah, mis on esimene linn maalapsele! Mulle olnuks lagendikustki küll, aga ma sattusin linna tornide ja väljakute, turuplatside ja tsirkusega...
- Ann Must, "Maastik rusudega", rmt: "Vastu valgust", Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 26

Ma lihtsalt märkan teatud korrapärasid. Kui kell on tagasi keeratud ja väljas läheb pimedaks enne, kui ma selleks valmis olen, siis mingil seletamatul põhjusel tunnen ma seda randmetes. Ja kui ma ärkan ja mu sõrmed on kanged, nägin ma peaaegu kindlasti unes lapsepõlve. Lagendikku, kus me tavatsesime mängida, lagendikku, kus kõike avastati ja kus kõik oli võimalik. (Me jooksime nii kiiresti, et arvasime, et hakkame verd sülitama: minu jaoks on see lapsepõlve hääl, hingeldamine ja kingade kobin paakunud maapinnal.)
- Nicole Krauss, "Armastuse ajalugu", tlk Kaisa Kaer, 2009, lk 14

Luule muuda

Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub,
kõrge kuusik kohab mäenõlvakul.
Väike majakene maantee ääres seisab -
lapsepõlvekodu oli seal kord mul.

Georg Eduard Luiga, "Lapsepõlve kodu", rmt: "Lapsepõlve kodu", 1935 (laul Paul Dresseri teose "On the banks of the Wabash far away" viisil)

Ärge nõudke meilt sõna, mis meie vormitut olemust
piiritleks igast küljest ning kuulutaks seda ilmale
tuliste tähtedega, kumades igale silmale
otsekui krookus lagendikkude tolmust.

Eugenio Montale, "*Ärge nõudke meilt sõna...", tlk Paul-Eerik Rummo ja Aleksander Kurtna, Looming, 1976

Hing on siiski visa!
Lumel, mis seespool sajab
ja ääretu lagendiku katab,
pole ainsatki jälge!

Paul-Eerik Rummo, "Etüüde", rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 218

Ja jälle ja jälle
haarab mind hirm
talvise pakase jõuga
lagendike ees mis
pimestav-valged
/---/
Lagendikud on algus
ja igakord uuesti
hirm sulab minuga ühte kui silmapiir
Süda see heitund forelliojake
pelguse talvepakases
alati viivitab

igakord võpatab
voolama hakates
üle lumise paberilehe

Velly Verev, "Lagendikuhirm" kogus "Võilillesaatus" (1981), lk 23-24

     AEG — TIIBADEGA KELL
MIS LENDAB LINNA KOHAL
ning laskub raskelt läbi linna katuste
  ning läbi lagedest ja lagipeadest
    ta tuksub tasakesi südameis
kui lind ta lendab üle lumelagendiku
  ja keset lagendikku kähisedes karjatab
    on aeg kui tiibadega kell
kui kellukestest lõhestatud pendel
  mis õõtsub aeglaselt ja ähvardavalt
    mis kilisedes külvab unustust
kui lendab üle lumelagendiku
  ning üle kevadvete kohina
    ning üle suve sumbe õhu
      ning üle punastuva sügise
        ning üle lumivalge talvemaastiku
kuu kohal pilvis — tiibadega kell

Maie Remmel, "Ükskõiksus südamete haavu armistab" 4 kogus "Polüfooniline karneval" (1985), lk 48

Kui pildile on joonistatud
nooli, numbreid, valemeid,
taevatähti, traati, limuseid, liiklusmärke
või muud näiliselt seosetut,
nagu pool sõrme, topis, pistik, lagendik, -
ja eriti, kui autor on algaja -,
siis kunstiteadlased ütlevad:
filosoofiline.

Aleksander Suuman, "Vaikijate kunst", rmt: "Nofretetega metsas", 1986, lk 18

Selle tühiala kirjutan ma täis Selle
lagendiku välja või jäätmaa kus ükski
enam ei käi Mida kellegi sees enam ei ole
Sest surnud on surnud On elavalt surnud
kuskil sügaval lume või jääkooriku all
on varjatud paigad mis peitmise sõna peale
hakkaksid naerma sest niisugust veidrust
pole nad kuulnud ja tegevusele viitav naer
on juba täiesti arusaamatu
Õnneks ei oska meist erinev loodus inimese kombel
kõnelda Nõnda püsib siinkohal vaikus
Neid kohti lihtsalt enam ei ole
Nii ütleb mu vend Nii ütlevad paljude vennad
Mina kirjutan valgele paberile puutumata
lumele tühjale väljale kus pole puidki jäätm aale
kuhu nälginud rebane eksib vahel kui linnad on
nii rahvast täis et tema sinna ei mahu ja kitski
peab otsima uue pargi

Ene Mihkelson, "Selle tühiala kirjutan ma täis Selle" kogus "Torn" (2. trükk 2010), lk 96

HINGE JA KEHA kokkupuutepunktis on lagendik seal kasvab vaata
mis seal kasvab mul kasvab seal puu ei saa aru kas tamm või
kahar mänd /---/
hinge ja keha kokkupuutepunktis on lagendik seal vihiseb jumal mis
seal vihiseb mul vihiseb seal sõnu läbipaistvaid tühje sõnu

Triin Soomets, "Hinge ja keha kokkupuutepunktis" kogus "Pind ajajoone all" (2021), lk 27

Lagendik on õitest valge,
kui on jaanikuu.
Juuli muutuse toob malbe,
naadiõis nüüd pruun.

Viuh ja sahka, viuh ja sahka,
sekka seemnekrõbin.
Seitsmevennapäevast saati
niidetakse maha naati
- terve suvi läbi!

Lauri Pilter, "*Lagendik on õitest valge..." kogus "Laikmaa välu" (2021), lk 29

Kirjandus muuda

Andres Ehin, "Uks lagendikul", LR 1/1971