Proosa muuda

Suurest kalliduse ajast ja näljast Liivimaal.
Aastal 1315 oli suur häda Liivimaal, mille sarnast seal kunagi varem pole kuuldud, suure kalliduse aja ja nälja pärast. Sellest tahan ma mõned asjad, mis tol ajal juhtunud, kirja panna ja teatada.
Üks naine lõi oma lapse surnuks ja sõi seda koos oma mehega, [mis] oli üks kurb toit.
Palju vargaid, kes olid üles poodud, võeti vaeste inimeste poolt maha ja söödi ära.
Palju inimesi suri nälga, need maeti suurtesse aukudesse, sealt varastati mõned ja söödi ära.
Ühel mehel oli kaks last ja ei leiba ega muud, mida ta oleks võinud neile anda, tal endal polnud ka midagi süüa; siis lõi ta koos oma naisega mõlemad lapsed surnuks ja [nad] sõid need ära. Kui nüüd nälg tuli, tahtis mees ka oma naise surnuks lüüa ja ära süüa; viimane sai sellest aru ja jooksis minema. Kui foogtile sellest teatati, laskis ta mehe kinni võtta ja ära põletada.
Ühel saksa mehel oli oma naisega kaks last ja mitte midagi süüa, naine suri suure nälja kätte. Siis võttis ta mõlemad lapsed ja pani nad sooja tuppa, läks kurvalt ja murelikult minema, sest tal polnud neile midagi anda. Seal surid nad nälga.
Ühel teisel isal oli neli last, neile ei olnud tal ka midagi anda; seda häda ei suutnud ta kauem näha, võttis lapsed, pani nad sauna, süütas selle põlema ja põletas lapsed seal sees ära.
Eestimaal on Puiatu nimeline küla, kus elas üks vaene mees, kellel oli poeg. See nõudis isa käest leiba; isa vastas, kust peab ta leiba võtma, tal pole talle midagi anda; siis võttis poeg kirve ja lõi isa surnuks. Selle eest löödi jällegi tema pea maha.
Palju inimesi oli nälga surnud ja kaua vedelenud, sellest hoolimata söödi neid raipeid ilma soola ja leivata.
On lugeda, et Jeruusalemmas üks-ainus naine oma lapse ära sõi, aga siin sündis hädaga palju rohkem. Nälg tuli siin sellest, et külm rukki, odra ja muu vilja suuremalt osalt ära võttis, nii et vilja saada ei olnud, vaid kes tahtis midagi saada, see pidi maksma sälitise eest 18 marka (see oli umbes viis taalrit); vaestel inimestel ei olnud raha, sellepärast pidid nad nälga surema. (lk 57, 59)
  • Bartholomäus Hoeneke, "Liivimaa noorem riimkroonika" (1315–1348), tõlkinud ja kommenteerinud Sulev Vahtre, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960 [Hoeneke kroonika on säilinud ümberjutustusena Renneri Liivimaa kroonikas (1560ndad)]