Vikitsitaadid

Nõukogude Eesti

Nõukogude Liidu poolt okupeeritud vabariik ehk liiduvabariik
Tundmatu autori plakat 1945. aastast

Proosa

muuda
  • Kodumaa, kodumaa, kelle auks kõik see kombekohane ametlikkus, kodumaa on peitunud teadmatusse ja pimedusse, isoleeritusse kogu muust maailmast ja ennekõike valesse. Raadios valetavad nad kõik. See on see kõige kohutavam! Nad peavad valetama ja nad valetavad. Meie, sealtpoolt tulnud, teame ja tunneme seda. Meie sõbrad valetavad mikrofoni ees - vähemalt mina annan selle andeks, sest elu on kallis. Kas Sütiste ei tahtnud valetada? Miks ta lahkus? Kas selle pärast? Mis seal toimub? Kõige ees on paks eesriie. Raadio saadab teateid. Seal seisavad mikrofoni ees head sõbrad, kes ei tohi kõnelda tõesõnu. Meie siin ...


  • Pikad kauba- ja reisirongid sümboliseerisid eelkõige Moskva ülemvõimu, olles rahva kollektiivses teadvuses ja teadvustamatuses seotud nii deporteerimiste kui ka majandussüsteemiga, mida peeti äärmiselt ebaõiglaseks. Eriti oldi massilise liha väljaveo vastu tingimustes, kus Eesti poodides lihatooteid sugugi alati saada polnud ja nende kvaliteet aina halvenes. Sest samal ajal veeresid rongid külmutatud sea-ja loomakeredega, muugivate elusloomadega "Moskva poole". Eesti oli Venemaa loomafarm, kuigi reaalselt moodustas Eesti lihatoodang muidugi üsna tühise osa kogu Nõukogude Liidu vastavast toodangust. Kollektiivsed iseseisvumisfantaasiad, mis tollal kiiresti levisid, õitsele puhkesid ja aina avalikumat väljendust leidsid, keskendusidki suuresti tolle illegaalse lihaekspordi tõkestamisele. Eesti sigade ja veiste sunniviisiline vedu Venemaale tuli peatada ja iseseisvuse tingimustes ei tohtinud singist ja vorstist poelettidel kunagi puudust tulla.


  • Üks meeldejäävamaid hetki – ma ei tea, kas see on just üks toredamaid mälestusi – on kindlasti see, kui olin kolme-neljane ja mulle tehti selgeks, et need asjad, millest kodus räägime, on riigiasjad ja nendest ei räägita lasteaias. Seda on tänapäeva lapsel raske ette kujutada, aga meie kasvasime nii, et elasime ühte elu väljapool kodu ja samal ajal teadsime kodus, et kuskil oli mingi päris asi, meie oma Eesti, aga me ei tohi sellest lasteaias ega koolis rääkida, aga teadsime, et see oli olemas.
Arvan, et see vari ongi raudselt minu lapsepõlve kõige eredam ja meeldejäävam mälestus. Sinna juurde kõik need nördimused selle üle, et kui läksid poodi ning ei osanud vene keelt, siis müüja võib-olla ei tahtnudki sulle midagi müüa. Tal oli täielik õigus sinuga mitte eesti keeles rääkida ja see tekitas pidevalt sellist nördimapanevat enesetunnet. Selle pärast on mul raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis erakordselt helge lapsepõlv.
Minu meelest polnud see võimalik, sest teadsid ju kogu aeg, et midagi on väga valesti. Mul on raske aru saada, kuidas oli 1970ndatel või 1980ndatel Eestis võimalik kasvada nii, et sa ei pidanud seda kõike enda jaoks oluliseks. Minu jaoks on see kindlasti oluline lapsepõlve vari. Ka mu lemmikraamatud tollest ajast olid sellised, mis rääkisid lugusid vabast maailmast, vabast elust, vabast ühiskonnast.
  • Arvan et see oli nagu kõigil teistel, kuna meil kodus räägiti Eesti kunagisest vabadusest ja suured inimesed lihtsalt panid tähele, et lapsed kuulavad kuskil laua all peidus, kuidas suured inimesed vaidlevad. Need vaidlused võisid olla suhteliselt huvitavad.
Mäletan oma sugulasi vaidlemas selle üle, kas Nõukogude ajakirjandus ikka kehtestab suuremaid sõnavabaduse piiranguid, kui seda tehti Pätsi ajal. Täiesti legitiimne küsimus kuskil 1970ndatel.
Lihtsamad vaidlused olid selle üle, kas võis olla, et Eesti Vabariigi ajal andsid talulehmad rohkem piima kui kolhoosi ajal. Tollal andsid kolhoosilehmad tavaliselt vist 4000 liitrit [aastas] ja nemad väitsid, et nende lehmad andsid juba Eesti Vabariigis 7000 liitrit. Isegi selle infoga oleks võinud koolis – ütleme nii – sattuda valvsa tähelepanu alla. Ei olnud üldse palju vaja.


  • Reisida tohtisime ainult meie oikumeeni piirini. Seda polnud muide sugugi mitte vähe. Ja me tegime seda hea meelega. Need kogemused rikastasid meie pilti kodumaast. Alati oli võimalik midagi õppida. Ma ei unusta kunagi, kuidas reisisin koos oma esimese armastusega, mõlemad 18-aastased, meie "Lääne-Euroopasse", see tähendab Balti vabariikidesse. Oli palju toredaid kohtumisi, kuid mõned jätsid ka valusaid vermeid. Tallinnas, meie esimeses sihtkohas, tahtsime teed küsida, mõistagi vene keeles, kuid meile ei vastatud. Õigupoolest oli see selge vastus: te olete okupandid. Okupantidega ei räägita. Kuidas pidanuks ma neile inimestele selgitama, et ma ei ole okupant? Et me oleme "teie ja meie vabaduse poolt"? Et meil on ühine vaenlane, see okupatsioonivõim, mis on hõivanud ka minu kodulinna? See oli mulle oluline õppetund kogu eluks: sa vastutad kõige eest, oma keele, oma kodumaa, oma ajaloo, oma vanemate ja vanavanemate, esivanemate eest, keda sa kuidagi tunda ei saa, kõige eest, mida su rahvas teeb või ei tee. Kõige eest.
See tegi haiget. Tagantjärele olen tänulik neile inimestele, kes toona Tallinnas meist vaikides mööda läksid.
  • Mihhail Šiškin, "Sõda või rahu", tlk Tiiu Relve ja Krista Räni, LR 35-37 2022, lk 38


Luule

muuda
Rahvas ju kombainid tagus
Mõõkadeks ja jällegi on jõus
Veering mida laias kaares
Välja lasid Kuressaares
Mündid millel ilutseb su lõust

...

Vabastatud on ka Tallinn
Groznõi enese vasallid
Toompea lossis ootavad sind veel
Sulle valitseda jätku
Liivi kuningriigi jätku
Õnnistatud Eesti NSV-d
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Nõukogude_Eesti&oldid=115451"