Augustine Birrell

Suurbritannia poliitik

Augustine Birrell (19. jaanuar 1850 – 20. november 1933) oli inglise esseist, elulookirjutaja ja poliitik.

Augustine Birrell


"Bodley' raamatukogu nimel"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Augustine Birrell, "Bodley' raamatukogu nimel ja teisi esseid" ("In the Name of the Bodleian and Other Essays"), London, 1906, Project Gutenberg.


  • Ükski inimene ei saa teenida kaht isandat, ja ehkki sinust suuremate meeste võistlevate ambitsioonide ohvriks langeda ei ole haruldane saatus, on see nurjatu.
  • On meeldiv, kui sind lubatakse teostuma määratud suure idee sünnikambrisse.
  • Me ei saa kuigivõrd aimu Bodley' eluviisist või mõttelaadist, kuid pole raske näha innukat, sihikindlat ja meisterlikku kuju, kes oma hilisaastail on pühendunud, võib-olla türanlikultki, oma eesmärgi teostamisele. Kirjasaatjalt kuuleme, et ta "ei kiirustanud kirjutama, kui kirjad teda selleks ei õhutanud, öeldes, et kirjadele ei pea vastama enne, kui jõudeaja rohkus selleks võimaluse annab". "Sõnad on naised, teod on mehed," oli teine tema ütlus, mille siinkohal kommentaarita ära toon.
  • Raamatute laenutamise vastu seisis Bodley kaljukindlalt ning siin on tema reegel kestma jäänud. Valdavalt on see tark. Avalike raamatukogude raamatute varastamine, nagu ka kaotamine, on selletaoliste asutuste ajaloo kurblik ja muistne peatükk; õigupoolest on liigagi palju alust uskuda, et Bodley' raamatukoguski pole just vähe neid raamatuid, mis olid algselt varastatud. Kuid pikaajaline kuulumine niisugusele asutusele on kahtlemata algse kuriteo maha pesnud. Pariisi Rahvusraamatukogus leidub vähemalt üks kallihinnaline käsikiri, mis on varastatud Escurialist. Briti Muuseumis on köiteid, mida Bodley kahtlustavalt piidleb, ja vastupidi. Kuid jäägu need asjad, nagu on. Bodley ei andnud isegi jumalasulastele, kes rügasid tema raamatukogust veel suuremagi töö kallal - tõlkides piiblit sellesse võrratusse inglise keelde, mis teeb kuningas Jamesi piiblist meie suurima kirjanduspärandi - luba laenata "paari raamatut", mida nad näha tahtsid.
    • "Bodley' raamatukogu nimel" ("In the Name of the Bodleian")


  • Vägev on raamatukirg ja raamatute võlu.
    • Great is bookishness and the charm of books.
  • Mina isiklikult olen surmkindlalt raamatute põletamise vastu. Oma nurjatuse tõttu veel palju hullemgi toiming oli skandaalselt õõvastav saatus, mis sai osaks kloostriraamatukogudele meie jälestusväärselt korraldatud, ehkki üldiselt tululiku reformatsiooni käigus. Ahne aadelkond ja maaomanikest väikeaadel, kes krabas vana usu muistsete aluste järele, ei hoolinud karvavõrdki raamatuist, mille nad leidsid seinte äärde kuhjunult, ning kas tarvitasid need jälkideks otstarveteks koduses majapidamises või müüsid need laevatäite kaupa meretagustesse maadesse. Võib ju olla, et mungad - toredad lustlikud sellid - hoolisid rohkem oma kalatiikide sisust kui enda raamatukogude omast, kuid igal juhul jätsid nad raamatud omapäi saatuse hoolde, mitte ei pühkinud nendega saapaid ega müünud neid vanapaberi hinnaga. Peab olema väga kerglane loomus, et mitte kaotada enesevalitsust meie õndsa reformatsiooni asjus.
    • "Raamatukoid" ("Bookworms")


  • Kogu ses asjas ei ole midagi tõsist. See ei ole kirjandus. Mõned suurimaist kirjandussõpradest, kes eales elanud - näiteks dr. Johnson ja Thomas de Quincey ja Carlyle - ei hoolinud esmatrükkidest rohkem kui mina Brüsseli kapsastest. Sa võid armastada Molière'i rohkem kui naist, ilma vähimagi soovimata teha endast kerjust, ostes tema näidendite varajasi trükke.
  • Kõik see on pelgalt hobi - üksnes lõik ühes peatükis inimliku kergemeelsuse tohutust, kuid ülimalt õdusast ajaloost.
  • Mis iganes on su hobi - raamatud, trükised, joonistused, portselan, skarabeused, liblikad - hoia see endale ja omasugustele. Huviliste kogukond on tõepoolest meeldiv ja vestlus ühisest nõrkusest nauditav, kuid samavõrd kibe ja ärritav on energilise innukuse ja kahetsuseta ükskõiksuse pealesunnitud ühendus.
  • Minu teine nõuanne on sama tähtis, eriti praegusel ajal, kui maailm meisse liialt sekkub, ning see on järgmine: ära iial muuda oma harrastust elukutseks. Hetkel, kui sinust saab elukutseline, lakkad sa olemast harrastaja. Kui rahalembus aknast siseneb, jookseb raamatuarmastus uksest välja.
    • "Esmatrükid" ("First Editions")


  • Eedenis ei olnud ühtegi raamatut, ning ka taevas ei saa ühtegi olema, kuid nende kahe vahepealsel ajal - ja nendest ma kõnelengi - on asjalood teisiti.
  • Ei ole inimlikku harjumust, mis oleks kommunismiõpetusele võõram kui kogumiskomme, ning pole olemas kollektsionääri isegi neist väärituimate, oma hõimu Belialide, rahakogujate seas, kelle armastus eraomanduse vastu oleks tugevam, kelle rõõm omamisest oleks teravam, kui raamatukogujal.
  • Avalik raamatukogu jääb igavesti rüveduseks. Et raamatut nautida, pead sa seda omama.
  • Me elame häälekal ajal, mil igal oksal veeretab viisi mõni linnuke. Vana aja raamtukogujad olid kidakeelne tõug - Bindleyd, Sykesid, Heberid. Nad lõid oma tohutud kollektsioonid vaikuses, nad varjasid oma maitset, eelistusi ja kalduvusi. Iialgi ei lobisenud nad oma raamatukogudest; nende nimed on meieni jõudnud vaid tänu hinnale, mis pärast nende surma nende raamatute eest maksti.
  • Hiljuti vihjati ühe arsti tunnistuses hullumeelsuse küsimuses, et kui heal järjel poissmees külastab Strandi ja kulutab ühe hommiku jooksul 5 naela "vanade raamatute" peale, annab see alust uskuda tema mõistusekaotusse ning ta luku taha panna.
  • Rõõmu teha ei ole kunagi vale. Raamatuist rääkida on parem kui nende kohta lugeda, kuid karm tõsiasi on, et väga harva pakub elu võimalust rääkida raamatutest. Meeleolu ja seltskond langevad harva kokku. Kui seda juhtub, on see nauditav, kuid seda juhtub harva.
    • "Keelepeks raamatukogus" ("Gossip in a Library")


  • Ärge ärritage meis peituvat filistrit. Nahast sügavamal on Briti rahvas endiselt metsik. Ei ole sel tõelist armastust raamatute, raamatukogude ega raamatukoguhoidjate vastu. Oma varjatud südames peab ta neid kõiki liigseteks. Vihastage teda ja märatsushoos võib ta teid kõiki minema pühkida. Meie avalike raamatukoguhoidjate kaotus oleks tõepoolest leinaväärt.
  • Elagu ja õitsegu raamatukoguhoidjad kaua! Tõusku nende palgad kui mitte hüpete ja kalpsakutega, siis vähemalt püsivas joones. Kuid neist oleks mõistlik ka meeles pidada, et on muudki peale raamatute.
    • "Mänglevad raamatukoguhoidjad" ("Librarians at Play")


  • Tuleb tunnistada, et maailma võlgneb suure osa teadmistest, mis sel on mis tahes elukutse, ameti või eriala kohta, mida temas harrastatakse, neile, kes on neil aladel läbi kukkunud. Õitsval järjel olijad võivad oma ärist rääkida, kuid kirjutavad sellest harva.
    • "Vanaaegsed raamatumüüjad" ("Old Booksellers")


  • On viga arvata, et käsikirjade ajastul raamatud vabalt ei ringelnud. Püha Augustinus oli üks maailma ajaloo populaarseimaid autoreid. Tema "Jumala linn" vallutas Euroopa viisil, mis oleks tänapäeval võimatu. Tuhanded töökad käed leidsid aastate kaupa rakendist sellest kuulsast traktaadist müügi tarbeks koopiaid valmistades. Kuid Augustinus polnud ealeski autoriõigusest kuulnud ning ei saanud elu seeski mingit müügitasu.
  • Ameerika Ühendriigid on paljudele ausatele Briti autoritele suurt pettumust valmistanud. Vanadel õelatel aegadel, kui Ühendriigid võtsid Briti raamatuid nende eest maksmata, tavatsesid nad neid suurel hulgal krahmata, kuid nüüd, kui nad on ausaks hakanud ja võtnud vastu seaduse, mis Briti autoritele teatud tingimustel autoriõiguse annab, on nad võtmise enamjaolt lõpetanud, sest nii kummaline kui see kokkusattumus ka pole, kerkisid Briti romaanide, ajalooraamatute, esseede ja muu sellise kaitsmise järel Ameerikas kohe esile Ühendriikide endi romaanikirjanikud, ajaloolased ja esseistid, kes on mitte ksnes küllalt arvukad, et varustada oma koduturgu, vaid ka piisavalt andekad, et rännata suurel hulgal üle Atlandi ja esitada meile väljakutse meie kodumaal. Sellist tasu aususe eest ei näinud keegi ette.
    • "Mõni sõna raamatute autoriõigusest" ("A Few Words About Copyright in Books"

"Obiter dicta"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Augustine Birrell, "Obiter dicta", London: Elliot Stock, 1896, Project Gutenberg.


  • Raamatukogusid ei rajata, need kasvavad. Esimesed kaks tuhat köidet ei valmista sulle mingit raskust ja maksavad hämmastavalt vähe raha. 400 naela ja viie aastaga võib tavaline inimene tavalise elu käigus ilma erilise kiirustamisega ja oma maitset kuidagi survestamata ümbritseda end selle koguse raamatutega, kõik tema enda emakeeles, ja sestpeale omada maailmas vähemalt üht kohta, kus ta võib olla õnnelik. Kuid uhkuseni on veel palju maad. Oleks absurdne tunda uhkust kahe tuhande raamatu üle. Samahästi võiks olla uhke, et sul on kaks mantlit. Pärast su esimest kaht tuhandet algavad raskused, aga kuni kümne tuhande köiteni on parem oma raamatukogu teemal suud mitte lahti teha. Siis võid sa rääkima hakata.
    • "Raamatuostmine" ("Book-Buying")