Caitlin Moran

Caitlin Moran (kodanikunimega Catherine Elizabeth Moran; sündinud 5. aprillil 1975 Brightonis Inglismaal) on Suurbritannia saatejuht, muusikakriitik, kirjanik ja ajakirjanik.

Caitlin Moran, 2016.

Eesti keeles on ilmunud kaks Morani raamatut: "Kuidas olla naine" (tõlkinud Marion Undusk, Tallinn: Tänapäev, 2013) ja "Kuidas luua tüdrukut" (tõlkinud Maria Lepik, Tallinn: Tänapäev, 2015).

"Morantoloogia"

Caitlin Moran, "Moranthology", Ebury Press, 2012.

Kui sa oled olnud paks, tunned ja näed sa maailma alati paksu inimese silme läbi. Sa tead, kui raske see on. [---] Sama käib töölisklassi tausta kohta [---], sa ei vabane sellest kunagi.

Nii et mis on parim köögivili? Noh, me kõik teame: see on kartul. Köögivili, mida ei saa tuksi keerata. Sa võid visata kartuli lõkkesse, joosta ära – ja tund aega hiljem on see muutunud toiduks. Proovi teha seda brokkoli või puuviljatarretisega, nad naeravad sulle näkku.

Mul on reegel, mis aitab välja selgitada, kas millegi põhiprobleem on tegelikult seksism. Ja see käib nii. Küsi: "Kas poisid teevad seda? Kas poisid peavad selle pärast muretsema? Kas poisid on sel teemal hiiglasliku ülemaailmse vaidluse keskmes?"

Öeldakse: "Kunst peaks paljastama kõrgeid ja kõlavaid tõdesid inimolu kohta." Noh, kui aus olla – ei, ei peaks. Ma pean silmas, et kui ta tahab, siis ta vahel võib; aga kui mitut läbinägelikku sissevaadet inimloomusse sa elu jooksul tegelikult vajad? Kahte? Kolme? Kui sa ükskord aru saad, et ka teistel pole õrna aimugi, mida nad teevad, ja et armastus võib olla täiesti mõttetu, muutuvad kõik edasised pilguheidud inimloomusse tõeliselt masendavateks.

Kõik, mis ma olen, tuleb sellest üksildase muruplatsiga koledast hoonest, mis on talvepimeduses valgustatud ja avatud keset paduvihma, mis lubas tüdrukul, kes oli nii vaene, et tal polnud isegi rahakotti, tulla kaks korda päevas ja kogeda päris maagiat: reisida ajas, suhelda surnutega – Dorothy Parkeriga, Stella Gibbonsiga, Charlotte Brontëga, Spike Milliganiga.

Naabruskonna keskel asuv raamatukogu on avariiväljapääsu, päästeparve ja festivali ristand. Raamatukogud on vaimukatedraalid, hingehaiglad, kujutlusvõime lõbustuspargid. Külmal ja vihmasel saarel on nad ainsad avalikud varjualused, kus sa oled mitte tarbija, vaid kodanik. Inimene, kel on aju ja süda ja igatsus tõusta kõrgemale, mitte klient, kel on krediitkaart ja algeline "vajadus" mingi "nodi" järele. Kaubanduskeskused – poed – on kohad, kus sinu raha teeb rikkad rikkamaks. Aga raamatukogu on koht, kus rikaste maksude eest saad sina ise natuke imepärasemaks. See on rahulduspakkuv pööre. Võimu vastukaal.

Everything I am is based on this ugly building on its lonely lawn—lit up during winter darkness; open in the slashing rain—which allowed a girl so poor she didn’t even own a purse to come in twice a day and experience actual magic: traveling through time, making contact with the dead—Dorothy Parker, Stella Gibbons, Charlotte Brontë, Spike Milligan.

A library in the middle of a community is a cross be-tween an emergency exit, a life raft and a festival. They are cathedrals of the mind; hospitals of the soul; theme parks of the imagination. On a cold, rainy island, they are the only sheltered public spaces where you are not a consumer, but a citizen, instead. A human with a brain and a heart and a desire to be uplifted, rather than a customer with a credit card and an inchoate “need” for “stuff.” A mall—the shops—are places where your money makes the wealthy wealthier. But a library is where the wealthy’s taxes pay for you to become a little more extraordinary, instead. A satisfying reversal. A balancing of the power.

Vanemate joomine on põhjus, miks sa siia ilma tulid, ja kui me sellega ei jätka, siis jumala eest, sellest saab põhjus, miks sa siit jälle minema lähed.

Laheduse üks väike mure on, et sama lahedad inimesed on liiga lahedad, et tulla ja öelda, et sa lahe oled – sest see ei oleks üldse lahe. Ja niimoodi kaob vähehaaval ära kogu laheduse mõte.

Riiulid pidid olema täis raamatuid, aga tegelikult olid seal muidugi uksed: iga avanev raamatukaas oli sama erutav kui lukku avav kuldvõti Alice'i jaoks. Ma veetsin päevi, joostes teistest maailmadest sisse-välja nagu ajabandiit või spioon. Tolles raamatukogus olin ma nii erutatud, nagu ma elus harva olnud olen: lapates uusi raamatuid kohe, kui nad saabusid; tellides raamatuid, millest kuulnud olin, ja neid siis palavikuliselt oodates, just nagu oleks nad sõnajõulud.
The shelves were supposed to be loaded with books—but they were, of course, really doors: each book-lid opened as exciting as Alice putting her gold key in the lock. I spent days running in and out of other worlds like a time bandit, or a spy. I was as excited as I’ve ever been in my life, in that library: scoring new books the minute they came in; ordering books I’d heard of—then waiting, fevered, for them to arrive, like they were the word Christmas.

Sõbrad, me elame kofeiini maailmas. Me mõtleme kofeiini moodi ja me elame kofeiini elu.

Peamiselt olen siiski märganud, kui mittemõistlikuks, enesekeskseks ja pidevalt ärritunuks kofeiin mu on muutnud.

Keith Richards on mees, kes ei kahetse midagi. Kui ma küsin talt, et kui tal oleks võimalus kõike otsast alata, kas ta hakkaks siis heroiini tarvitama, ei jää ta hetkekski järele mõtlema. "Oo jaa. Jah. Selles oli hea hulk kogemusi – sa kohtad palju veidraid inimesi, teisi arusaamu elust, mida sa iial ei leia, kui sa sellega ei alusta. Mulle meeldis korralikult laksu all olla. Ja kui sa üles jääd, saad sa laulud, mille kõik teised maha magavad. Laulud kimavad seal igal pool ringi. Praegugi kimavad laulud siinsamas läbi õhu."

"Kuidas raamatud tegid minust feministi"

Caitlin Moran, "Ηow books made me a feminist", Penguini kirjastuse koduleht, märts 2017 (arhiivikoopia Internet Archive'is 12. märtsist 2017).

Kui mul peaks olema noortele tüdrukutele ja naistele üksainus nõuanne, oleks see järgmine: tüdrukud, ärge lugege meeste kirjutatud raamatuid. Jätke nad lugemata. Hoidke neist eemale. Või vähemalt ärge lugege neid, kuni te olete vanemad ja väljakujunenud ja lahinguvalmis, ja suudate hakata vastu kellelegi, kes on teie suhtes vestlus jõhker, mitte piinlikkusest vaikides või tumma sisemise raevuga, vaid öeldes külmalt: "Minge palun perse ja head aega."

Kui on miski, mis on teinud mind ehk iseeneses õnnelikumaks, enesekindlamaks tõe kirjutamise suhtes ja vähem kriitiliseks enda väljanägemise, kehakaalu, valjuhäälse ja ebatavalisuse suhtes kui paljud teised naised, siis see, et noorena ei lugenud ma kunagi meeste kirjutatud raamatuid.

"The Railway Children", "Jane Eyre", "Ballet Shoes", "What Katy Did", "Roheliste viilkatuste Anne", "Tuulest viidud", "Uhkus ja eelarvamus", "Tappa laulurästast", "I Capture The Castle" ja muidugi "Väikesed naised" – vaistlikult tõmbusin ma lugude poole, mis rääkisin tüdrukutest ja naistest. Lugude poole nende elust – rahamuredest, karjäärimuredest, raamatute lugemisest, oskuste õppimisest, riiete otsimisest, mis nad rõõmsaks teeksid, õppimisest, kuidas pidada suhteid õdede-vendade, sõprade ja vanematega, ühiskondlike piirangute lõhkumisest, vihastamisest maailma ebaõigluse üle. Leinast. Loodusest. Vastupidavusest.

Lühidalt, mu enda maailmast. Mu enda elust. Neis raamatutes peegeldus kõik, mida ma mõtlesin ja tundsin – ma tundsin end sõbrunevat nende kujuteldavate tüdrukutega kõigist sajandeist. Ma tundsin, et oleme kõik üheskoos. Tundsin end normaalsena. Tundsin, et ka minu elu oli lugu – miski, millest rõõmu tunda, mida jagada ilma hirmu, piinlikkuse või õigete sõnade järele kobamiseta. Ma tundsin – nagu selles eas peakski -, et mina ja minusugused tüdrukud olid maailma keskpunktis ja et me olime olulised.

Alles aastaid hiljem – õigupoolest üsna hiljuti – hakkasin ma lugema raamatuid, mida sind eeldatakse lugevat: Suurte Valgete Meeste raamatuid. Faulkner, Chandler, Hemingway, Roth. Kanooniliselt hiilgavad. Mehed neis on säravad, targad, kohmakad, haaravad, keerukad – nende lood tõmbavad sind kaasa, nende hääled on pidurdamatud. Sära ja sädelus on vaieldamatud. Ma kummardan nende ees nii kirjaniku kui ka lugejana.

Aga naisena? Ma märkasin kohe, kui kutsumatu tunde need raamatud mulle jätsid. Kui ebamugava. Lugedes raamatut avatud südamega, oodates, kuidas autor mind näeb, minuga kõneleb, hindab mind kui tüdrukut, kes võiks olla neis raamatuis – nagu ma olin teistes loetud raamatutes – murti mu süda juba esimestel lehekülgedel. Või siis aeglaselt, jubedusttekitavas külmas, kuni ma pidin peatuma kahe peatüki järel, kogu armastus vaikselt purustatud.

Nii pea, kui naistegelane siseneb mõnda juttu, mille kirjutasid need säravad, enesekindlad 20. sajandi mehed, kaldub autor vaatama teda jääkülma silmaga. Kirjeldades tema väljanägemist viisil, millega mina, kes ma kasvasin üles naiskirjanikega kogu nende õrnuses, uhkuses ja lugupidamises naisekehade vastu, ei olnud üldse harjunud. See kuulus Raymond Chandleri rida – rida, mida ma iseenesest nii säravaks pidasin? "See oli blondiin. Blondiin, keda nähes lööb piiskop augu vitraažaknasse."

Kui sa loed seda romaanis "Hüvasti, mu arm", toob see su pähe kiiresti üksteise järel mõtted "On see vast alles ilus rida" ja seejärel "Jumal küll, kui raske võib tal olla". Naine, kes paneb piiskopid tahtma lüüa auke vitraažakendesse. Kuidas ta päev kulgeb? Milline on tema lugu? Kuidas selles raske eluga hakkama saab – ajades piiskoppe hulluks ja vägivaldseks lihtsalt tuppa astumisega?

Tüdrukuna, nagu tema seda on, tahaks ma panna käe tema ümber ja öelda: "Kuule, kutt – lähme õige ja võtame ühe napsi – kuskil katedraalidest kaugel – ja ohkame, kui raske on elu?" Ma arvan, et iga küps, täiskasvanud, enesekindel naine teeks seda lugedes samamoodi.

Ja ometi on see Chandleri maailmas – ja Chandleri meessoost lugejate jaoks – parim asi, mis üks naine olla saab. See naine hullude meeste keskel on ülim.

Ma tean nüüd, et kui ma oleksin seda lugenud teismelise tüdrukuna, 13- või 14-aastaselt, oleksid need sõnad lõiganud mind luuni välja. Ma oleksin mõelnud: "Iga Raymond Chandleri sõna on lahe, nii et minustki peab kindlasti saama selline naine, kes paneb piiskopid aknaid sisse taguda tahtma. Ma ei tea, kuidas ma selliseks saan – ma pean kaalus alla võtma ja kontsi kandma ja huulepulka kasutama ja leiutama mingi joovastava kõnnaku ja nägema kogu aeg kuum välja ja mitte kunagi jooksma tuppa, karjudes: "JUMAL KÜLL, KAS SA OLED UUT MUPPETITE FILMI NÄINUD? KERMIT SÕIDAB JALGRATTAL OMA VÄIKESTE KONNAJALAKESTEGA!" Seda peangi ma nüüdsest peale tegema. Sest igaüks teab, et kõige paremaid inimesi kujundavad raamatud ja seepärast peab mind kujundama see raamat. Sest see on klassika. Sest selle autor on geenius. Sest need on need raamatud, mida arvatakse, et sa pead armastama."

Ei. Need ei ole sulle õiged raamatud, kui sa oled noor tüdruk. Need ei ole hääled, mida sa peaksid oma pähe lubama. Tüdrukud, kuni te olete täiskasvanud – kuni te suudate enesekindlalt vastu vaielda jutustajale, geeniusele, maailmavaatele -, ärge lugege vanade meeste raamatuid. Nad elavad teises sajandis ja teie olete tulevik. Teie ja kõik need säravad kaunid tüdrukud, kes minevikus kirjutasid.

"Mis on nad teinud mu raamatukoguga?"

Caitlin Moran, "What have they done to my library?", Nosy Crow, 21. aprill 2015 (varem ilmunud Times'is 18. aprillil 2015).

Ma ei kavatsenud seda – olin vaid vana kodulinna külastamas –, kuid jõudsin ikkagi oma kohalikku raamatukokku: kohta, kus ma elasin viiendast viieteistkümnenda eluaastani. Ja seal, selles raamatukogus, valitses nüüd kokkuhoiupoliitika. Silmnähtavalt. Sa oleks saanud selle nööpnõelaga kaardile märkida.

Olen sellest raamatukogust varem kirjutanud. Kuidas see koht oli mu elu valgus – oma puberteedieelses antropomorfilises faasis oleksin võinud sellega abielluda. Oleksin olnud õnnelik nagu põrsas poris ja, kui jumalad oleksid meid õnnistanud, oleksin sellest raamatukogust rasedaks jäänud ja me oleksime kasvatanud üheskoos üles mõned väikesed rändraamatukogud.

Audioraamatud, millesse ma suhtusin väga snooblikult. "Olen lugenud 337 raamatut," kirjutasin ma päevikusse. "Ma pean silmas päris lugemist – silmadega. Mitte audioraamatuid."

Too raamatukogu oli Pandora laegas tulvil imepäraseid omavahel põimunud juhuseid, rikkalik nagu ploomikook. Pista ükskõik millise kahe raamatu vahele uudishimu seeme ja üleöö kasvab sellest vihmamets täis ahve ja jaaguare ja puhkpüsse ja pilvi. Ruum oli puupüsti täis ja mina pea niisamuti. Milline võluline süsteem, mille keskel ainsagi pennita tüdruk võis olla.
That library was a Pandorica of fabulous, interwoven randomness, as rich as plum cake. Push a seed of curiosity in between any two books and it would grow, overnight, into a rainforest hot with monkeys and jaguars and blowpipes and clouds. The room was full, and my head was full. What a magical system to place around a penniless girl.

Kuid siis saabus 21. sajandi kokkuhoiupoliitika. Ma teadsin, mida eelarvekärped olid raamatukogudega teinud – olin näinud müüdavaid raamatukuhje raamatukogude ees Swindonis ja Barnetis. Kuid need polnud minu raamatukogud, nii et ma ei saanud aru, mis välja visati ja mis alles jäi. Kuid ma sain sellest aru, kui läksin tagasi Wolverhamptonisse, sest see raamatukogu oli minu peas. Ma tean selle kohta kõike.

Ja see kõik oli läinud – või nii palju, et see oligi praktiliselt kõik. Läinud oli ka enamik riiuleid; järele olid jäänud vaid hunnikud Andy McNabi ja viitkümmet halli varjundit ning selle haledaid koopiaid. Nii vähe raamatuid. Nutmaajavalt vähe raamatuid.

Te võite öelda, et me ei vaja enam teatmeteoseid, sest meil on nüüd internet. Milleks minna raamatukokku (sest inimene peab majast välja saama! Sest sa sured ära, kui sa majast väljas ei käi!), kui sa võid selle asemel lihtsalt guugeldada (sest sul ei ole arvutit! Sest sa oled liiga vana või liiga vaene või mõnes orus, kuhu internetikaabel pole veel jõudnudki!).

Noh, sellepärast, et otsimootor näitab sulle vaid seda, mis on kõige populaarsem, mitte seda, mis on kõige parem. Sind karjatatakse koos ülejäänud miljardi guugeldajaga filmiklipi juurde, millel hai inimest hammustab, või sama pinnapealse Vikipeedia artikli juurde: me kõik loeme samu 10 000 sõna, kõnnime samu radu, mõtleme samu mõtteid, mida sõelub Google'i ainuke sõel.

Me läheneme monoteadmisele: meie karjatara piirile; mõtte massimigratsioonidele, mis on sama kahtlusevabad, nagu oleks me miljon juhmi pühvlit.

Kui võtta raamatukogust ära intelligentsus ja teadmised – kui võtta ära eesmärk, kasulikkus, nii et seda täidavad üksnes suhkrustatud maiustused –, siis järgmise kokkuhoiupoliitika ringi ajal sureb raamatukogu ära.

Mitte keegi ei võitle selle eest – mitte keegi ei saagi sellise koha eest võidelda. Kuidas saaks põhjendada rahakulutamist sellisele kohitsetud, ühesilbilisele, intellektuaalselt steriilsele kohale, kui on olemas haiglad ja koolid?