Safaril olen näinud pühvlikarja, sadat kahtkümmend üheksat looma ilmumas hommikuudust vasekarva taeva all ükshaaval, nagu poleks otsekui rauast, tumedad ja kogukad, rõhtsalt õõtsuvate hiiglasarvedega loomad mitte lähenenud, vaid loodud otse mu silme all ja saadetud välja, niipea kui valmis said. Olen näinud elevandikarja rändamas paksus ürgmetsas, kus päikesevalgus pihustub läbi tihedate ronitaimede, astumas, nagu oleks neil maailma lõpus kokkusaamine. See oli igivana hiiglamõõdus, lõpmata väärtusliku rohelistes, kollastes ja mustjaspruunides toonides pärsia vaiba ääris. (lk 12)
