Ehitamine

Korterielamu ehitamine Stockholmis



  • Parajasti eelmisel päeval oli isand Kõrvits lõpetanud oma maja ehitamise. Olgu teile teada, et peaaegu lapsepõlvest peale unistas isand Kõrvits isiklikust majast, pannes igal aastal kõrvale ühe tellise.
Kuid õnnetus seisis selles, et isand Kõrvits ei osanud aritmeetikat, ja nii palus ta aeg-ajalt kingseppmeister Viinamarjakest, et see ta tellised üle loeks.
"Eks me siis vaata," ütles sel puhul meister Viinamarjake, kratsides naaskliga pead. "Kuus korda seitse – nelikümmend kaks... võtame maha üheksa... kokku on sul seitseteist."
"Ja kas neist jätkub maja ehitamiseks?"
"Ma ütleksin, et ei."
"Aga mis siis saab?"
"See on juba su enda asi. Kui ei jätku majaks, teed pingikese."
"Aga mul pole pingikest vaja. Neid on linna parkideski küllalt ja kui nad vabad pole, võin ka püstijalu seista."
Meister Viinamarjake kratsis jälle naaskliga pead, alguses parema, siis vasaku kõrva tagant, ja läks lõpuks oma töökotta. (lk 11-12)
  • Meister Viinamarjake võttis naaskli, et pead kratsida, laskis pilgu üle telliseriida käia ja kuulutas:
"Kuus korda seitse nelikümmend kaks... maha võtta üheksa... ühesõnaga, kokku on sul sada kaheksateist."
"Kas neist jätkub maja ehitamiseks?"
"Ma arvan, et ei."
"Ja mis siis saab?"
"Mida ma sulle ikka ütlen. Teed kanakuudi."
"Aga mul pole kanu sinna sisse panna."
"Lase sinna kass sisse: kassid on kasulikud, püüavad hiiri."
"See on tõsi, aga mul pole kassi, ja tõtt öelda ka hiiri mitte."
"Siis ei oska ma sulle enam midagi soovitada," nohises meister Viinamarjake, kratsides ägedalt naaskliga pead. "Sada kaheksateist on sada kaheksateist, kas pole nii?"
"Kui seda ütlete teie, kes te aritmeetikat olete õppinud, siis on see kindlasti nõnda." (lk 12)


  • Tegelikult oli neid ohvitseride klubisid päris palju, mida Yossarian ehitada ei olnud aidanud, aga Pianosa oma üle oli ta kõige uhkem. See oli tugev ja keerukas ausammas tema otsusekindlusele. Yossarian ei läinud kunagi sinna appi, enne kui see valmis sai; siis käis ta seal sageli, nii rahul oli ta selle suure, ilusa, ebakorrapärase, sindelkatusega hoonega. See oli tõesti uhke ehitis ning Yossarianis pulseeris suur saavutustunne iga kord, kui ta seda vaatles ning mõtiskles, et selle sisse ei olnud läinud terakestki tema tööd.


  • Tsementi on muidugi vaja. Ilma selleta betooni ei saa. Kuid hoopis tähtsam on, et inimene, kes paneb betooni tammi sambasse, teaks, mispärast seda betooni tuleb panna ja tampida kahekümnekraadise külmaga neljakümne meetri kõrgusel.
    • Leonid Brežnev ("Leonid Iljitš Brežnev: Lühike ülevaade elust ja tegevusest", Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 32)
  • Ühisüritusena ehitavad maja ka suurushullustuses ahvid lõputus lastelaulus „Ahvid ehitavad maja”, kus neil on valmis juba 132. korrus, aga ikka nad ei väsi. Maja on ahvidel väga vaja. Selgusetuks jääb, kes nende mania grandiosa’t rahastab ja milline on valmiva suurprojekti funktsioon. Kas büroo- või elupinnad? Ametiasutused või avalik ruum?


  • Ka head materjali pole kerge leida – sellist paekivi näiteks, mis vastu peab. 1990. aastatel tehti valla initsiatiivil Padise kloostri kõrvale karjäär, kust kloostri tarbeks paekivi toodi. Nõukogude ajal veeti kivi Väo karjäärist, Vasalemmast on müürikivi raske võtta. Nii et Padise on laotud kohalikust karjäärist pärit kivist. Kas teate, kuidas kõik need kivid praeguste konserveerimistööde ajal kloostrisse said? Karjäärist veeti alustega kivid õue peale ja Ämarist telliti NATO pataljonid: sõdurid tassisid kivid ülesse, neile oli see trenni eest.
  • Juba Rooma ajal ehitati ju enamasti sellest kivist, mis kohapeal võtta oli, mujalt transportimiseks polnud võimalusi. Ka meie kloostrid ja mõisad on reeglina ehitatud läheduses olevatest materjalidest. Viljandis veeti maakive kokku. Ristiusk tõi meile tellise- ja lubjapõletamise oskuse. Eesti kiviarhitektuur hakkas arenema alles XIII sajandil. Arhitektuuritudengitelt ikka küsin, kui vana meie arhitektuur on, just see osa, mida saame käega katsuda. Eesti arhitektuur algab tegelikult just XIII sajandi väikestest kivikirikutest. Selleks, et neid väärikalt rekonstrueerida või konserveerida, tuleb õppida tundma materjali, mõista toonaste meistrite mõtteviisi, uurida, kuidas müüre laoti. Alles siis saab mõelda, kuidas sellele tänapäeval läheneda. Tänapäeva kiviladujad lähenevad müürile nagu rikka mehe kaminale: kõik peab olema loodis ja sirge, aga omal ajal ju nii ei tehtud.
Praegu pole muidugi lähedalasuvatest materjalidest alati võimalik ehitada. Kunagi olid kõik Tallinna kõnniteed paekivist. Praegu pole karjäärist võimalik sellist vastupidavat kivi saada. Puuduvad karjäärimeistrid, kes oskaks öelda, millisest kihist saab kõnniteeplaati, kust trepiplaati ja kust müüriladumise kivi. Ise tuleb leida selline karjäär, kust võtta õige kivi, mis väljas ka vastu peab.


Ei ehita! Üks ehitas
kuus päeva palehigis.
Mis saanud sest!
Mis hirmus tõug
neis lobudikes sigis!

  • Mari Vallisoo, "Ei ehita". Rmt: "Mälestusi maailmast", Tartu: Ilmamaa, 2015, lk 503-504


VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel