LuuleRedigeeri

Su lõuaaluse hallid karvad
on juba ülekaalus
mustade kõrval
ja nagu on muutunud karmimaks su kasukas,
on muutunud su loomus
leebemaks,
sallivamaks,
mõistvamaks.
...
Me mõistame teineteist päris hästi,
aga mõnikord küsin ma sinult ka nüüd:
Miks?
Ja mõistatamata jääb vastus
su pruunist koerapilgust.
Ning eales ei saa ma teada,
kui tihti jääb sulle mõistmatuks
mu tujukus.

  • Madli Morell, "Oma küpseealisele koerale", rmt: "Tõsimäng", 1983, lk 6

ProosaRedigeeri

  • Angie ise ei vaadanud uudistesaadet. Nii nagu vangid ikka, kelle paljas eksistents sõltub vangivalvuri tujudest ja meeleoludest, jälgis ta Tony nägu, taipamaks, kuidas too ekraanil näidatavale reageerib. Naine oli õppinud ära tundma ohumärke, seiku, mis viisid Tony metsikusse raevu. Mõnikord mõjusid talle halvasti valimised; samasugust reaktsiooni põhjustas ka mitmesuguste kuritegude eest arreteeritud inimeste nägemine. Angie oli tähele pannud, et mõningaid arreteerituid, eriti neid, kel oli tegu narkoäriga, paistis Tony isiklikult tundvat, kuid naine hoidis oma tähelepanekud diskreetselt enda teada. (lk 91-92)


  • [Nathan:] "Sina ei tee siin füüsilist tööd."
"Mida ma siin siis teen?"
Nathan suunas enne vastamist pilgu põrandale. "Püüa teda natuke rõõmsamaks muuta. Ta on... natuke tujukas. See on arusaadav, kui... asjaolusid arvestada. Aga sul peab päris paks nahk olema. See hommikune väike etendus oli selleks, et sind tasakaalust välja lüüa."
"Kas seepärast nad maksavadki nii hästi?"
"Oo jaa. Tasuta ei saa siin maailmas midagi." (lk 41)