Joanna hääl langes terve oktaavi võrra. "Sa ei kuulagi mind, Walter."
Kõikidest ruumis viibivatest inimestest teadis ainuüksi Jenny, mida see tähendab. Kogemused olid talle õpetanud: kui ema hääl nii madalaks muutub, siis juhtub kindlasti midagi. (lk 64)
Ohusignaali märkamata tõstis Walter McFadden mõlemad käed. "Kuule, väike proua. Ma ei tea, mida..."
Ta ei jõudnud lauset lõpetada. Joanna käsi sähvatas välkkiirelt ettepoole. Ta haaras mehe väljasirutatud pöidla ja painutas seda jõuga randme poole. Walteri kätt läbis põletav valu. Mõistmatagi, kuidas see juhtus, leidis Walter McFadden end äkki põrandalt, üks põlv vastu maad, Joanna Brady tema kohal seismas.
"Ära väikeprouata mind enam kunagi, šerif McFadden!" sisistas naine. "Ja ära käsi mul suud pidada ning oma asjadega tegelda! See on minu asi!" (lk 64-65)
Angie ise ei vaadanud uudistesaadet. Nii nagu vangid ikka, kelle paljas eksistents sõltub vangivalvuri tujudest ja meeleoludest, jälgis ta Tony nägu, taipamaks, kuidas too ekraanil näidatavale reageerib. Naine oli õppinud ära tundma ohumärke, seiku, mis viisid Tony metsikusse raevu. Mõnikord mõjusid talle halvasti valimised; samasugust reaktsiooni põhjustas ka mitmesuguste kuritegude eest arreteeritud inimeste nägemine. Angie oli tähele pannud, et mõningaid arreteerituid, eriti neid, kel oli tegu narkoäriga, paistis Tony isiklikult tundvat, kuid naine hoidis oma tähelepanekud diskreetselt enda teada. (lk 91-92)
J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994
