Julgustamine

(Ümber suunatud leheküljelt Julgustus)


Luule muuda

olen tänulik inimestele kes aitavad mind elada
ja veel rohkem üksindusele kus suhtlen sinuga
ja oma kirjutusmasinale kes mind aitab
oma tuimal moel
ja potililledele kes mind abistavad
oma julgustaval viisil

  • Ilona Laaman, "*olen tänulik inimestele kes aitavad mind elada", rmt: "Maakulgur on maandunud", 2003, lk 12

Proosa muuda

  • Ema pani hetkeks silmad kinni, otsekui tahaks enne rääkima hakkamist end koguda. "Ta on arukas tüdruk. Küll ta leiab midagi. Tal on ju korralik taust. Frank annab talle hea soovituskirja."
"Ei noh, erikuradi võimas. Louisa Clark oskab väga hästi röstsaia peale võid määrida ning teekannuga askeldaminegi ei käi talle üle jõu."
"Suur tänu julgustuse eest, isa." (lk 15-16)
  • "Ärme nüüd sündmustest ette rutta. Ta läheb homme töötukassasse ja vaatab, mida seal pakkuda on. Praegu ta saab hakkama." Nad rääkisid nii, nagu mind polekski seal. "Ja ta on nutikas. Sa oled ju nutikas, eks ole, kallis? Äkki ta võiks masinakirja õppida. Siis saaks kontoritööle."
Ma istusin ja kuulasin, kuidas vanemad arutasid, millised töökohad sobiksid minu piiratud kvalifikatsiooniga. Tehasetöö, masinaoperaator, saiale või määrija. Thomas vaatas mind suurte ümmarguste silmadega ja ulatas mulle pooliku nätske küpsise.
"Aitäh, Tommo," sosistasin ma hääletult ja sõin selle ära. (lk 16)


  • Minul vedas, et mul olid vanemad, õpetajad ja mentorid, kes sisendasid mulle järjepidevalt lihtsat sõnumit: sa oled oluline. Tahtsin täiskasvanuna neid sõnu uuele põlvkonnale edasi anda. See oli sõnum, mida edastasin oma tütardele, kelle õnneks võimendasid seda iga päev nende kool ja privilegeeritud olud, ning mul oli kindel siht väljendada seda mingil kujul igale noorele inimesele, kellega kohtusin. Ma tahtsin olla risti vastupidine enda juhendajale keskkoolis, kes oli mulle muretult öelnud, et minus ei ole Princetoni materjali. (lk 392-393)