Fantaasiakirjandus
ulme alamžanr
Proosa
muuda- Fantaasiakirjandus võimaldab sul näidata inimesi teises valguses. Ma usun, et ainuke õige viis fantastikat kasutada on kujutatada tähtsaid inimlikke teemasid. Minu romaanides kasutatakse maagiat kolmel viisil: kõige lihtsam neist on metafoor tehnika kohta. Hea näide on lendav vaip. Minu romaanides ei ole lendavaid vaipu, kuid kui keegi peab reisima pikka maad, võiks ta kasutada lendavat vaipa, samas kui tänapäeva romaanis kasutaks ta autot.
- Terry Goodkind, Intervjuus John C. Sniderile, SciFiDimensions.com, 2003
- Väga kujukalt näitab seda eesti ulme, mis on koondunud üsna üksmeelse seltskonna ümber ja paistab järgivat päris konservatiivset joont. Ühtki Ursula K. Le Guini ega Kim Stanley Robinsoni pole sealt saabumas. Kõige omapärasem vorm, mis sellest vallast välja kasvanud, on hoopis kriminaalromaani ja ajaloolise jutustuse hübriid (Indrek Hargla). Aga see ei mõju žanripiire nihutava postmodernismina, nagu poole sajandi eest mõjus "Roosi nimi", vaid just vaheseinte tihendamisena. Rännata siin ei taheta. Teisest küljest aga tundub mulle, et huvi ulme ja fantastika vastu johtub mingist suuremast muutusest. Geopoliitiline teadvustamatus ise on muutunud. Usk modernsesse ratsionaalsusesse on purunenud, ka tehnoloogia areng ei toeta enam seda, sest digitaalne universum on õõvastav ja irratsionaalne. Võib näha ilmselget tungi suurte müütiliste vormide poole, ütleksin isegi – teatavat kosmose-igatsust. Kuid see ei ole tung mingite "suurte narratiivide" poole. Möödunud sajandi suured jutustused pole ju kuhugi kadunud, ikka veel kummardatakse arengut ja progressi, kuigi need on muutunud toksiliseks. Aga müütiline kujutlus paistab otsivat midagi muud, mille figuure ei ole veel hästi näha, sest nad ei eristu taustast nii eredalt.