Jüri Luik

Jüri Luik (sündinud 17. augustil 1966) on Eesti diplomaat ja poliitik, mitmekordne Eesti kaitseminister Mart Laari ja Jüri Ratase valitsustes (viimati alates 2017. aastast) ja välisminister Andres Tarandi valitsuses, Eesti suursaadik USAs ja Venemaal ning esindaja NATO juures.

Arvamused ja intervjuud muuda

Kus on ometi Arnold Rüütel, kellel jätkus märtsis-aprillis põllumehetarkust seletada, et ega me vaala jaga, ikka räimi.
- Jüri Luik Eesti—Läti merepiirivaidlustest. Luup 5, 1995

[Toomas Sildam:] 2003. aastal Saddami kukutamiseks alustatud USA-Briti operatsiooni nimi oli "Iraagi Vabadus". Vabadus kellest või millest?

Tollase arusaama järgi oli see vabadus diktaatorist. See on arusaadav kõigile rahvastele, kes on ise olnud aheldatud totalitaarsesse režiimi. Kaasa arvatud eestlastele. Meile ju tundus see omal ajal täiesti loogiline, lihtne ja arusaadav, isegi arusaadavam kui kogu see keemia- ja massihävitusrelvade temaatika, mis oli teistele riikidele oluline.

[---] käies Bagdadis ringi, on täiesti selge, et sellist nostalgiat nagu on näiteks Venemaal Stalini suhtes, ei ole siin Saddami suhtes absoluutselt. On erinevad grupeeringud, poliitilised jõud, on erinev suhtumine valitsuse tegevusse, aga ei ole Iraagi ühiskonnas tendentsi, et keegi ütleks "kui Saddam oleks tagasi, küll siis oleksid asjad hästi".

Eks see näitab kõige eredamalt, et rahvas ihkas vabadust. Kas nad kujutasid ette, milline vabadus on, seda ei oska mina öelda. Aga enda kogemusest ju teame, kui raske on ette kujutada, kui keeruline on olla vaba rahvas.

Pärast Iraagi sõda, ka Afganistani, on saanud selgeks, et paljudes kultuuriruumides ei ole arusaadavad või on halvasti arusaadavad need demokraatia alusmõisted, mida meie jagame.

Kui seal tahta ehitada demokraatlikku ühiskonda, tuleb arvestada, et see on ülimalt pikk ja väga piinarikas ning Lääs ei saa seal lihtsalt jala pealt ringi keerata: nii, me oleme teile vabaduse toonud, surume kätt ja jalutame minema... Lääneriigid peavad toetama, aga kuidas, see on keeruline protsess, sest me ei tohi peale suruda enda ühte mudelit, vaid peame andma võimaluse neil ühiskondadel endil areneda.

Ma ei ütleks, et see on Lääne viga, kuid Lääs on ka süüdi, et maailmas on praegu palju jõudusid, kes keskenduvad religioossele identiteedile ja palju fundamentalistlikku lähenemist. Me ei ole suutnud sellele piiri panna ja küsimus pole ainult meis, sest ka islami ühiskond ise pole suutnud nendega toime tulla ja on agressiivse islamismi ees veel suhteliselt abitu.
Muidugi, sõda Iraagis on mõjutanud meeletult kogu Lähis-Ida arengut, on mõjutanud rahvusvahelist olukorda ja ka olukorda Euroopa riikides.

Kui vaadata rahvus- või paremradikaalide tõusu Euroopas, siis see on väga palju seotud põgenike teemaga, eelkõige on jutt Süüria põgenikest. Aga Süürias ei ole Lääs kunagi sõdinud. Kui vaatame teist põgenike lainet, mis tuleb Põhja-Aafrikast, siis algselt tuli palju inimesi Liibüast, kus Lääs on sõdinud, aga praegu tuleb põgenikke alates Eritreast lõpetades Nigeriga, kus Lääs pole otseselt sekkunud.

Oluline roll rändes on globaliseerumisel ja tihti pole migrantide näol tegu otseselt sõjapõgenikega.

Me ei saa ühes maailmanurgas tehtavat automaatselt Euroopase üle kanda. Meenutame lähiajalugu. Võtame näiteks Lõuna-Vietnami, kust ühel hetkel USA väed lihtsalt lahkusid, andes kogu maa üle Vietnami sotsialistlikule valitsusele. Kes välispoliitikat tunnevad, teavad, kuidas USA Saigoni saatkonna katuselt ronisid viimased mehed helikopterisse. Tollal nägid paljud seda negatiivselt, halva sammuna. Või president Nixoni otsus tunnustada Hiina Vabariigi ehk Taiwani asemel Puna-Hiinat. See otsus valmistati ette täieslikus saladuses ja oli – täna on seda raske ette kujutada – täiesti dramaatilise iseloomuga ja Nixonit kritiseeriti väga tugevalt.
Mina olen rahvusvahelises julgeolekupoliitikas alati väga skeptiline "vorst vorsti vastu" ideoloogia suhtes. Need riigid, kellega me teeme [NATO-s] koostööd, on samuti demokraatlikud riigid, ühiskonna ülesehituselt ja käitumuslikult meile lähedased, kaitsevad meid, kui meil seda vaja läheb ja meie peame olema valmis kaitsma neid.

Lihtsustatult öeldes on see nagu kahe sõbra suhe, kus on mõeldamatu, et kui üks sõber on hädas, siis teine sõber ütleb: ma ei saa sind millegagi aidata, aga loodan, et oleme endiselt sõbrad ja aitad mind, kui minul peaks häda käes olema. Nii see asi ei käi.

George W. Bush oli väga tugevalt seda meelt, et diktaatoritele tuleb vastu hakata ja selle mõtteviisi mõjutus oli ka meie NATO-sse kutsumine. Unustame, et inimesed, kes kutsusid Balti riigid NATO-sse, ei teinud seda peene reaalpoliitilise kombinatsiooni tulemusena, sest siis olnuks lihtsam Balti riike NATO-sse mitte kutsuda – väga keeruline geopoliitiline olukord, raskesti kaitstavad, tüli Venemaaga jne. Aga inimesed uskusid sellesse lähenemisse, mis meile tohutult meeldis.
Kindlasti. Eesti on väike riik ja mind mõnikord üllatab, et inimesed räägivad vajadusest näha maailma must-valgelt ja anda tagantkäelööke... Paljudes küsimustes tuleb arvestada, et meie erikaal on väike ja peame otsima tasakaalu. Võib öelda, et see tähendab laveerimist, aga mina eelistaksin öelda, et see tähendab tasakaalu otsimist.
[Toomas Sildam:] On see tänapäeva paradoks, et sõjaliselt võid vastase võita ja ometi pole see sõda võidetud?

See on läbi ajaloo sõdade paradoks.

Loomulikult, mida võõrapärasem on ühiskond, seda keerulisem on selle mõjutamine. Väga oluline on ka meie vastutus, et kui oleme mingis aktsioonis osalenud, valiku teinud ja sõjaliselt sekkunud, siis me ei saa seda ühiskonda hiljem üksi jätta. Me peame teda aitama.

Meie trump ei ole meie sõjaline jõud, paratamatult jääb Eestil seda väheks. Meie trump ongi maailma demokraatlikud väärtused ja demokraatlike riikide kogukonda kuulumine toob välja põhjused, miks teised riigid peaksid meid aitama ja toetama. Sellest vaatevinklist on moraali ja väärtuste küsimused väga olulised.

Samas tuleb arvestada, et Eesti riik peab paljudes küsimustes lähtuma ka reaalpoliitilistest kaalutlustest, sest meil ei ole mõtet endale vaenlasi juurde luua. Me suhtleme ka nendega, keda ei saa nimetada traditsiooniliselt demokraatlikeks riikideks, kus toimub ka massiivseid inimõiguste rikkumisi. Aga see on paratamatu.

Sõda ei taha keegi ja selles mõttes ei ole ma keskendunud avaliku arvamuse küsitlustele, mis puudutavad sõdu. Peaks olema erakordselt kalk ja kalestunud inimene, kes küsimusele, kas riik peaks sõtta minema, vastab tingimusteta "Jah!"

On aga olemas vajadus... On olemas õiglased sõjad. Kui näiteks Eestit rünnatakse, siis sõda on peale sunnitud ja me astume oma vaenlasele vastu.

[---] me ei peaks otsima võimalusi massiivselt ühiskondi reformida.

[Toomas Sildam:] Läbi sõja?

Läbi sõja.

[---] üldiselt, võime ju öelda, et demokraatlikud riigid ei ole loomult agressiivsed, lähtuvad eelkõige oma rahva heaolust ja kindlasti ei ole sõda esimene vahend, mida keegi valiks või üldse tahaks valida. Aga nagu Churchill üles Chamberlainile pärast Müncheni lepet: sa valisid, kas rahu või häbi, said aga sõja ja häbi.
- Intervjuu: Toomas Sildam, [err.ee/993271/juri-luik-iraagis-soda-ei-peaks-olema-voimalus-teisi-uhiskondi-reformida Jüri Luik Iraagis: sõda ei peaks olema võimalus teisi ühiskondi reformida] ERR, 18.10.2019