Andres Tarand

Andres Tarand (sündinud 11. jaanuaril 1940 Tallinnas) on Eesti geograaf, klimatoloog ja poliitik, Eesti Vabariigi peaminister 1994-1995.

Andres Tarand 2006. aastal

Arvamused ja intervjuud

• Kodanike aeg kipub ülemaailmselt kuluma rohkem kõhumuredele või siis pisut peenemale tarbimisele ning poliitilised huvid takerduma maksude kirumisse.
  • Eesti Ekspress 11. august 1995

• Nõukogude ajal oli üks kõnepruuk, et igaüks pidi tegema ühiskondlikult kasulikku tööd. Minu kõrva see hirmsasti kriipis, sest mis asi on ühiskondlikult kahjulik töö. Eesti keeles on töö ikka see, mis on ühiskonnale kasulik. Muu on röövimine, varastamine, looderdamine ja nii edasi. Töö mõiste on tänapäeval aga suhteliselt lai. See ei tähenda ainult kirkaga meest või adrakurgesid hoidvat meest. Seepärast ei ole üritanud piirata end ühe kitsa sotsiaalse kihiga, et oleme nende poolt ja teiste vastu.
  • Andres Tarand Eesti poliitikast 7. mail 1996.

• Sellist amoraalset valitsust oleks meile vaja, et korra läbi sõnniku käia. Ma usun, et see parandab ühiskonda.
  • Andres Tarand Keskerakonna kaasamisest valitsusse 19. novembril 1996.

• Riigi sisemus ussitab nii korruptsiooni kui ka omavoli mõttes; vanast ajast pärit elukombed ei taha kuidagi kaduda.
  • Mõõdukate esimehe Andres Tarandi kokkuvõte 1997. aastast. ETA, 28. detsember 1997, vahendas Eesti Päevaleht, nr. 311, 29. detsember 1997

• Oma uus must lammas leidub riigikogu ridadest vähemalt igas kuus, ja kui mõni erand välja arvata, siis esineb see ise kui süütu talleke.
  • Andres Tarand: "Valge varese laul?" Postimees 2. veebruar 1998

• Muidu siin taadid arutavad, et iivet ei ole, aga ise nad ei suuda selles osas ju enam midagi ära teha.
  • Riigikogu mõõdukate fraktsiooni esimees Andres Tarand demograafiast 6. juunil 1996.

• Poliitika pole kunagi sirgjooneline põhimõtete teostamine.
  • Mõõdukate esimees Andres Tarand. Postimees 16. september 1998

• Primitiivse (või kurikavala) lähenemise järgi on erakonna soov võimule tulla kellegi paranoiline võimuiha. Ajalugu annab sellistele kartustele aeg-ajalt alust, kuid parim seni leiutatud rohi paranoilise võimuiha talitsemiseks on demokraatia. Siin on tegemist taas üksikisiku ohjeldamisega. Kui aga võimule pürgib erakond, siis on tegemist iseenesest mõistetava sooviga rakendada parimal viisil oma põhimõtteid. Varjatult ja opositsioonis saab ju üht-teist tehtud, kuid see ei ole mingi süsteemne ühiskonnakorraldus. Erakondade vahetumine võimu tipus on omakorda selle tingimus, et kellegi vildakad põhimõtted ühiskonna ehitust liiga kiiva ei kisuks.
  • Andres Tarand: "Uks jääb lahti valimisliiduks." Eesti Päevaleht, nr. 280, 27. oktoober 1998 lk.2

• Olen veendunud, et valijad astuvad nagu üks mees hääletama hirmkalli elektri poolt, toetades edaspidigi valitsusparteide tarka poliitikat.
  • Postimees, 3. veebruar 1999

"Kiri ei põle ära"

Andres Tarand, "Kiri ei põle ära: päevaraamat 1980-...". Tallinn: Eesti Päevaleht Kirjastus, 2005.

• Kõik parteid üksikult võttes ja oma jutu järgi kogu aeg võidavad. Kõik ülejäänud parteid sellesama jutu järgi kogu aeg kaotavad. (lk 170)