Päkapikk

Proosa muuda

Ugrilane asus odrakäki kallale, jõi kalja peale, heitis siis korraga kurja pilgu ukse poole, haaras kärbsepiitsa ja virutas. Miski piiksatas ning jäi vait. "Mis see oli?!" küsis vennapoeg pilku tõstmata.

"Ah, mis ta ikka oli," porises ugrilane. "Va päkapiku-raibe. Palju on neid siginenud, söövad varsti nisu sootuks ära!"

Vennapoeg tõstis aeglaselt pea ning jõllitas onule otsa.

"Päkapikk!" hüüatas ta. "Päkapikk! Kas sina, onu, oled näinud päkapikke?"

"Olen," vastas ugrilane odrakäkki närides. "Alguses olid neid kõik kohad täis, aga ma olen teisi ikka püüdnud. Praegugi on aidas ja sahvris lõksud üleval."

"Barbar!" karjatas vennapoeg etteheitvalt. "Päkapikud!... Kas või kordki päkapikku näha oleks mulle suur õnn!"

"Mis neist tühjadest vaadata," ühmas ugrilane ükskõikselt [---].

Andrus Kivirähk, "Ugrilane". Rmt: "Õlle kõrvale", 1996