Pärimus

ProosaRedigeeri

  • Katsugu keegi viga teha mõnele suurele puule või veel hullem - endisele pühapaigale! Selline kuritegu on ränk, sest kohtumõistjaks pole siin inimene, vaid loodus. Ja loodus juba nalja ei mõista - eesti pärimus kubiseb jubedatest lugudest, kuidas puupilastaja hirmsa otsa leidis.
    • Valdur Mikita, "Kukeseene kuulamise kunst: Läänemeresoome elutunnet otsimas". Välgi metsad, 2017, lk 37
  • Andes edasi esivanemate pärimust, andsid vastava voliga isikud edasi midagi, mis kunagi polnud lähtunud nende individuaalsest isikust ja mis pidi jõudma aegadesse, kus seda individuaalset isikut enam ei olegi. Kui pärimus täienes, ei olnud täienduse väärtus mitte selles, et see oleks lähtunud ühe isiku meelekujutusest või kogemusest. Vastupidi, uus lugu muutus tõeliselt väärtuslikuks alles pärast mitmekordset ümberjutustamist, kollektiivset edasiandmist. Sellest sai tõepoolest "intellektuaalne omand", aga see oli just hõimu, rahva, traditsiooni, mitte müstifitseeritud "indiviidi" intellektuaalne omand.
  • See ala, see "intellektuaalne maa", millelt intellektuaalne tootmine võrsub, ei ole kunagi lähtunud ühestki üksikisikust ja ükski selle lõik või piirkond ei saa üksikisikule päriselt kuuluda. Traditsioon toimib vaid tänu sellele, et tema kandev osa antakse edasi anonüümsena. Kultuur on kollektiivse pärimuse kogum. Demokraatia põhiprintsiipidele vastaks hoopis paremini see, kui võimalikult suur osa intellektuaalset maad on kõigile ühtviisi kättesaadav, on nii-öelda avatud allikas, millest ammutamine pole kuritegu, vaid auasi. Pinnapealne efekt, nagu kaitseks paljundusõigus demokraatia tingimustes indiviidide huve ja edendaks nende isiklikku tungi oma "suletud allikast" midagi enneolematut produtseerida, on vaid tegeliku ummiku õhuke kattevari. Sama teed jätkates terendaksid meie ees vaid negatiivsed utoopiad, mille kõrval XX sajandi palju kirutud totalitarism võib viimaks hakata paistma kaotatud paradiisina. Intellektuaalne omand on intellektuaalse maa surm - ta on vaba loomingu, vaba mõttevahetuse, traditsiooni vaba edasiandmise surm.
  • Maailmas on vähe rahvaid, kes nii pikka aega on olnud paiksed, ühele asualale truud. Tunneme nimepidi oma allikasilmi ja suuremaid puid, jõekäärusid ja moreeninõlvu, mida nõudlikult mägedeks nimetame, ja igaühe juurde on meil mõni pärimus. Maa kõneleb meiega meie keeles, kuid muidugi ei ole see metsade ega vete hääl, mida kuuleme, vaid kümnete põlvkondade sosin, nende tööde ja rõõmude, vaevade ja heitluste, tõdede ja vastutõdede kauge kaja. Nii vanal rahval tekib varem või hiljem nostalgiline soov kokku sõlmida katkenud seosed, üritada kahekõnet seal, kus nooremad oskaksid ainult monoloogi nõuda, ja nii oleme kokku kandnud õige suure rahvaluulekogu, vist suurima, kui mõõta rahvaarvu suhtes.


 
Vikipeedias leidub artikkel