Mošee
Proosa
muuda- ... suur oli minugi imestus, kui ma Püha Mikaeli kirikusse astudes leidsin saratseene, kes selga Kristuse altari poole pöörates palvetasid. Selgus, et üks osa kirikust oli neile eraldatud ja muhamedi usu kommete kohaselt sisse seatud (sest neil ei olnud Akkonis oma jumalakoda, nagu oli juutidel). Hiljem kuulsin, et nii olevat lugu ka Jeruusalemmas, kus mõnes mošees kristlastel oli lubatud oma altar üles seada ja oma jumalateenistust pidada.
- Karl Ristikivi, "Viimne linn". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1962, lk 72
- Omari mošee oli väga ilus ning ühtlasi vapustav näide tolerantsusest ja vastastikkusest mõistmisest varematel aegadel. Kui ristisõdijad olid linna vallutanud, vajasid nad kirikut, et palvetada oma jumala poole. Siis pakkusid "vaenlased", muhamedlased, neile pool mošeed. Hoone poolitati suure eesriide abil, ühel pool palvetasid muhamedlased, teisel pool pidasid kristlased oma missat. Allah ja kristlaste jumal said teineteisega väga hästi läbi. Praegugi räägib kivitahvel mošee seinal sellest haruldasest ususallivuse juhtumist. (lk 70)
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981
Allikata
muuda- Mošeesse täna murest aetuna ma tulin,
- kuid ära arva, et ma palvetama tulin.
- Siit omal ajal varastasin palvevaiba;
- see ära kulus, uut ma varastama tulin.
