Proosa muuda

  • Kõik, kes kirjutavad ainult ühe eriala inimestele, näiteks teoloogid, kirjutavad seetõttu kehvasti.
    • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, LR 36/2004, lk 15


  • Kreeka keeles olin ma tubli, silmapaistvalt tubli, ja viimasel aastal võitsin isegi klassikalise filoloogia osakonna auhinna. See oli mu lemmiktund, sest kreeka keel oli ainus, mis toimus harilikus klassis, kus ei olnud ei purke lehmasüdametega, metanaali lõhna ega puure kriiskavate ahvidega. Algul olin ma arvanud, et kui end käsile võtta, saab üle sügavast jälkusest ja vastikusest, mida ma oma eriala vastu tundsin, ja kui end veelgi rohkem käsile võtta, saab vahest jätta mulje, nagu oleks mul sel alal mõnevõrra annetki. Kuid seda ei juhtunud. Kuud läksid, mind aga jätsid bioloogiaõpingud endiselt külmaks, et mitte öelda: ajasid iiveldama; mu hinded olid halvad; ma olin õpetaja ja kursusekaaslaste poolt ühtmoodi põlatud. Astudes endagi meelest pürrosliku ja läbikukkumisele määratud sammu, vahetasin eriala vanemate teadmata inglise kirjanduse vastu. Mul oli tunne, et panen sellega endale nööri kaela, et ma kindlasti kahetsen kibedalt, sest olin ikka veel veendunud, et parem on läbi kukkuda tulusal alal kui olla edukas sellisel, mille kohta isa (kes ei taibanud rahandusest ega akadeemilisest maailmast midagi) oli kinnitanud, et see on äärmiselt mittetasuv; alal, mille lõpetanuna ma jääksin ilmtingimata elu lõpuni koju tolknema ja temalt raha lunima, mida tal, nagu ta eriliselt rõhutas, ei olnud mulle mingit kavatsust anda.
    • Donna Tartt, "Salajane ajalugu", tlk Liina Viires, 2007, lk 7-8


  • Pagarite öine töö oli Bettile tuttav. Tema keskkooliajal, kui õpetajate ja õpilaste elu sisustasid Eestile tänapäevani nii omased koolireformid, leiti, et kool peab andma lisaks üldharidusele ka mingi eriala. Betti võis valida kommivabriku töölise, telegrafisti, pagar-kondiitri ja ei mäletagi, milliste erialade vahel, aga Betti kõrvus kõlas pagar-kondiiter ilmselt kõige ahvatlevamalt. Praktika toimus omaaegses kohvikus Tallinn. Kreemirooside vorpimise ja rummikookide veeretamise kõrval tuli ka vaadata, kuidas öösel tainas kerkib ja varahommikul sellest saiu küpsetatakse.


Põhjus on vulgaarmajanduslikus mõtlemises. Kümne inimese tõlkijaks kasvatamine tundub kallis, aga pooliku hariduse andmine kümnetele ja kümnetele inimestele, kellel sellega midagi peale pole hakata, tundub kuidagi eriti efektiivne. Just see ongi vulgaarmajanduslik mõtlemine. On kummaline, et ülikoolid pole palunud meie majandusteadlastel välja töötada mudelit, kuidas ühitada vajadust väikeste ja suurte erialade järele, sest olukord on alati ja igavesti nii, et mõne asja jaoks on vaja paari inimest, mõne asja jaoks sadu, nagu näiteks perearste. Päris kindlasti ei saa uskuda, et vulgaarmajanduslik mõtlemine meie majandusteadlastele au pihta ei käi.
  • Marju Lepajõe, "Miks ei ole Platoni "Politeiat" seni eesti keelde tõlgitud", 2022, lk 35