Õppereisid on mujal maailmas klassikalise filoloogia õppekavade loomulik koostisosa. Tänapäeva interneti ja arenenud multimeedia tingimustes võib jääda mulje, et kõike saab teha vahenduste kaudu. Klassikaline filoloogia on eriala, milles kvaliteedi aluseks on aga töö allikatega. Õppereisidel valminud rühmatööd ja e-portfooliod on edaspidi leidnud ja leidmas rakendamist auditoorses õppetöös, mõnest teemast on välja kasvamas tasemeõppe lõputöö. Õppereiside eesmärk on laiendada kitsalt tekstiga töötamise põhjal tekkivat vaadet antiigile, õppida lisaks kirjandusteose tsiteerimisele ka kunstiteose tsiteerimist.
Arvestades antiikkeelte õppe puudumist või pealispindsust kõigi teiste erialade spetsialistidel terves Eestis, on klassikalise filoloogia eri astmete üliõpilased magistri- ja doktoriõppe, aga ka teadusprojektide raames teinud viimase 20 aasta jooksul ära rahvusteaduste uurimisel selle baastöö, mida mujal Euroopas teevad germanistid, ajaloolased ja kirjandusteadlased. Kogu 17. sajandi Eesti kirjandusliku vaimukultuuri uurimine on olnud klassikaliste filoloogide õlul alates Academia Gustaviana alusdokumentide (põhikiri, avaaktuse kirjeldus jne) uusediteerimisest ja tõlkimisest kuni kogu siinse juhuluule ja akadeemilise ladinakeelse kirjakultuuri pärandi läbitöötamiseni kirjanduslikust ja lingvistilisest aspektist [---].
Klassikaline filoloogia on ja jääb väikeseks alaks, aga ilma selle ja teiste Lääne-Euroopa keelte ja kultuuride tundmiseta ähvardab meid mentaalses mõttes kapseldumine Euroopa kirdenurga anglofoonseks kääbuskultuuriks.
